Bad news

Oli järjekordne hommikusöök Sigatüükas. Kalin ja kõik teised õpilased istusid suures saalis, ning olid just valmis hakkama autima oma hommikusööki, kui sisse lendasid nende kõigi öökullid ja muud kirjatuvi ülesannet täitvad koduloomad. Üldjuhul Kalin kirju ei saanud. Isa talle kohe kindlasti ei kirjutanud ja ta mugudest sõbrad samuti mitte. Nii palju kui tal neid üldse oli. Need ei teadnudki, kus koolis ta käis. Nende teada käis kalin kallis eliitinternaatkoolis. Täna, aga oli hoopis teistsugune päev. Teiste lindude seal kiljus saalis ka Kalini pistrik ja see pani kutti lae poole vaatama ja kulmi kortsutama. Talle on kiri? Pistrik tiirutas korra Slytherini laua kohal ja pillas siis alla süsimusta ümbriku, mis otse Kalini ette langes. Kutt võttis musta ümbriku. Natuke üle polnud selle süngusega paisutatud? Ta avas selle ja luges kirjasisu läbi. Sekundiga muutus kuti ilme surmtõsiseks ja kaameks. Ta toppis kirja tagasi ümbrikusse ja istus oma kohal edasi, jõllitades tuimalt oma tühja taldrikut. Hetke pärast tõusis Kalin lauast ja marssis sööklast sõnagi lausumata välja. Ta oli silmnähtavalt endast väljas.

OT: Sebastian

Kalin seisatas, kui Sebastiani häält kuulis ja tormas vampiiri poole, põimides oma käed ümber Sebastiani kaela. "Kui sa oled Robin, siis ütle, kus Sebastian on," palus Kalin, hääl murdumas. Ta polnud vihane. Oh ei. Temas möllasid hoopis teist laadi emotsioonid. Kalin pigistas ümbrikut oma käes.

"Mu isa.." pomises Kalin. "Ma olen orb nüüd," lausus kutt ja peaaegu nuuksatas. Uskumatu, et ta üldse nutta võis. Sellist uudist ei osanud Kalin, aga eluilmaski oodata. Ja kes tal nüüd oli? Ainult Sebastian. Kirjas polnud selgitusi ka. Kalin ei saanud mitte midagi aru. Ja see ei jõudnud talle mitte kuidagi kohale. Ta tõusis kikivarvukile ja põimis oma käed tugevamini ümber Sebastiani kaela.

"Õue... Ma tahan värsket õhku," pomises Kalin. Aga ta ei liigutanud end. Mida ta nüüd tegema peab? Mis temast saab. Võlurite maailmas oli ta täisealine. See tähendas seda, et ta ei vajanud seaduslikku hooldajat. Aga mugude maailmas oli ta alles alaealine ja vajas mingisugust hooldajat, mida tal polnud.

"Ma ei tea," lausus Kalin. Sebastiani kätevahel oli nii hea ja kindel olla. Kalin tõmbus vaid veidi eemale, ning avas uuesti kirja. Seal seisis, et neil on kahju teatada Kalinile tema isa surmast, kes hukkus oma töökohustusi täites. "Minu teada istub ta päevast päeva laua taga ja allkirjastab pabereid või siis lööb neile templeid alla. Kuidas saab seal töökohustusi täites surra? Jäi templi alla või?" ei mõistnud Kalin. Ega ta ei teadnud oma isa tööst suurt midagi tegelikult. Teda ei huvitanudki, mida ta isa tegi.

"Ministeeriumis. Ma ei tea täpselt mida ta seal tegi. Nagu ma ütlesin, minu meelest tegeles ta paberitega," selgitas Kalin. Kiri oli ka kuidagi külm ja napisõnaline. "Ma ei tea... mis nüüd saab," pomises kutt. Ta peab esimesel nädalavahetusel Londonisse minema. See on kindel. Ja mis siis saab? Oleks see tema teha, koliks ta mugumaailmast üldse ära. Samas, nüüd see oligi tema teha ju. Kalin tõmbas sõrmedega läbi oma juuste.

Kalin mõtles hetke: "saladuste osakonnas." Ta toppis kirja tagasi ümbrikusse. "Mis minust saab? Mida ma teen?" selgitas Kalin. Ta ohkas. Ilmselgelt on tal vaja vaid veidi aega, et mõelda. Nagunii oli see viimane aasta tal koolis käia. Nii, et ta võis vabalt oma elu elama hakata. Nüüd hakkas Kalin tulevikule mõtlema ja ta vaatas Sebastianile otsa. Ta polnud sellele varem üldse mõelnud. "Mis meist saab?" küsis Kalin. Sebastianil on ju tema vampiiri elu ja Kalinil on tema... võluri elu või mis iganes.

"Pärast kooli," lausus Kalin vaiksemalt. "Sa oled üle kahetuhande aasta vanune Sebastian. Mina elan ainult 80. Kui hästi läheb. See tähendab, et umbes 60 aastat veel. Kui ma ministeeriumisse lähen, siis ilmselt ainult 20-30 aastat veel," rääkis Kalin. Eriti, kui tema isa saatust arvestada. Kalin hingas sügavalt sisse. "Meil pole tulevikku Sebastian," seda oli kuradi raske öelda, aga nii oli ju. Seb elab igavesti, Kalin aga mitte. Pluss, Sebil on tema vampiiriperekond, kes Kalinist vist ei teagi. Ainult Robin teadis.

"Tahan," lausus Kalin. See kõik lõikas valusalt ka Kalini südamest läbi. "Muidugi ma tahan sind, Sebastian. Ma ju armastan sind," sosistas Kalin ja liibus Sebile lähemale. Ta naeratas viivuks. See kõlas hästi. "Ma armastan sind," sosistas Kalin vampiirile ja suudles teda siis. "Aga ma ei mahu su ellu," sosistas kutt eemale tõmbudes. See tegi rohkem haiget, kui see, et ta isa surma sai.

"Sebastian, ma jään vanaks ja suren ära," pomises Kalin. See oli tõde. See oli see, mis temaga juhtub. "Kujuta ette, ma olen mingi viiekümne aastane kõbi ja sina oled ikka seitseteist. Igavesti," pomises Kalin. "Ja lõpuks suren ma ikka ära," lisas Kalin ohates. Ta puudutas oma käega Sebastiani põske ja vaatas vampiirile silma.

Kalin tõsines, kui taipas, mida Sebastian öelda tahab. "Ma pole sellele kunagi mõelnud," tunnistas ta. "Ja ma pole ka kindel, kas ma seda tahan," lisas Kalin. Ta ohkas ning vaatas samuti maha. "Kas see on valus?" küsis Kalin. Ja fakt, et ta inimesi tapma hakkab ei kõlanud ka meelitavalt.

Kalin hammustas oma alahuulde. "Ma pean lihtsalt... Mõtlema," selgitas Kalin. No ta ei eeldanud, et Sebastian ta nüüd kohe paugupealt vampiiriks muudab. "Teeme nii, et me lihtsalt laseme asjadel minna," lausus Kalin naeratades ja suudles Sebastianit. Siis tõmbus ta eemale. "Kui me aasta pärast ka veel teineteisest tüdinud pole, siis vaatame edasi," sõnas Kalin.

"Ma oleks siis mingi verejanuline noor vampiir," pomises Kalin. "Kas ma hakkan inimesi tapma?" küsis Kal. Kas ta saab kunagi Sigatüükasse tagasi tulla? Mõelda vaid, kui ta saaks siin professor olla. igavesti 17-aastane professor. See oleks viimase peal. Vampiiriks olemine ei tundunudki nii halb.