Bad news

Muusika oli tõesti veider. Kalin pigistas Sebastiani kätt ja vaatas kõiki neid inimesi ja nende riideid. "Kas te tutvustate end alati perekonnana?" küsis Kal. "Sest mina küll ei usuks, et nad su vanemad on," lausus koolivanem. Come on. Nad nägid ikka nii kuradi noored välja. Kalin silmitses mälestuste Sebastianit. Sama kena nagu praegugi.

Kalini suu vajus ammuli. "Sa olid siis siin? Kui majad loodi?" Kalini pilk oli ainiti neil neljal inimesel. See oli lihtsalt hämmastav. Näha neid, päriselt. Oma silmaga. Või noh, okei, ta ei näinud neid päris päriselt, need olid siiski Sebastiani mälestused, aga see oli tunduvalt lahedam, kui pildi vaatamine. "Ma soovin, et sa oleks mu ema kunagi näinud," pomises Kalin. Ta polnud mitte kunagi oma ema näinud. Ainult piltidelt. Ilmselgelt.

"Sel pole vahet," pomises Kalin. "Ma ilmselt ei taha teda näha," lisas kutt. Ta oli just mõne aja tagasi oma isa surmast teate saanud, vaevalt see hea mõte oleks oma surnud ema näha. Kalin jälgis mängu. "Sa olid ka kunagi meeskonnas?" küsis kutt.

"Selle pärast ta tunnis selle kitu kinni püüdiski," muigas Kalin ja silmitses Robinit tähelepanelikult. Vampiir meeskonnas oleks kuradi hea eelis, aga ta ei saanud ju Davidit välja vahetada. Pealegi, mine tea, äkki Robin ei tahtnudki mängida või midagi.

"Mis see viimane oli?" ei saanud Kalin küsimata jätta. "Miks me sellest ära tulime?" küsis ta. Just sedatahtis Kalin teada. Teised mälestused olid rohkem nagu showoff, või midagi.

"Miks sa või rääkida, mis see oli?" küsis Kalin natuke pahaselt. Oli siis nii raske rääkida?

"Kas sa said väga viga?" küsis Kalin murelikult. No hetkel oli Sebastian ju täiesti elus ja terve.

Kalin kortsutas kulme. "Aga nüüd sa oled terve," lausus kutt. "Kus sul see arm on? Mina pole seda näinud," mainis Kalin. Veider. Samas, ega ta polnud siiani osanud seda otsida ka.

"Armid kaunistavad meest," lausus Kalin ja libistas sõrmedega üle Sebastiani armi. Vampiir oli siis ju päris lõhki rebitud. Siis näitas Seb talle armi käel ja Kalin uuris ka seda. "Kas see oli valus?" küsis kutt. Ta polnud siiani aru saanud, kas vampiirid tunnevad füüsilist valu.

"Kas nad nagu tapavad lihtsalt soovist tappa?" küsis Kalin kahtlevalt. Keegi ei tapnud ju soovist tappa. Kõigel oli põhjus.

"Kuidas üldse libahundiks muutuda saab?" küsis Kalin. "Või vampiiriks," lisas ta oma küsimusele juurde. Siis teaks, millest veel eemale hoida peale vampiiride ja libahuntide.

"Et kui ma nüüd kunagi su verd või mõne muu vampiiri verd jooks, siis ma muutuks vampiiriks?" küsis Kalin kahtlevalt. See oli hirmutavalt lihtne. Liiga kuradi hirmutavalt lihtne. Samas võis loota, et ükski vampiir peale Sebastiani talle oma verd joota ei taha ja Sebastian ei tee seda enne, kui Kalin selles kindel on.

"Eeeh," mõtiskles Kalin. "Et selleks, et mina vampiiriks muutuks, pead sina mulle oma verd jootma?" küsis Kalin. Vahva. "Ja vampiiri veri mõjub nagu ravim?" küsis Kalin üllatunult.