Myrtle'i ukse taga

Kalin tatsas mööda koolimaja, olles endiselt üsnagi ärritunud sellest, mis Robin kokku oli keeranud. Peagi oli ka tema jalgupidi vees. Väkk. Aga kuna ta koolivanem oli, otsustas Kalin välja uurida, millega tegu, mitte kuskile kuiva kohta minna. Viimaks jõudis ta pahanduse tekitajani, kuid nägi seal kohe ka Robinit või Sebastianit. Kalin kissitas silmi ja põrnitses kutti. Millegi pärast ei tahtnud ta uskuda, et Sebastian seal istuks. "Kumb sa oled?" küsis Kalin pahaselt.

Mida? Mis nimed? Mida ta jahus? Kalin lahmas läbi vee Robini juurde ja virutas talle täiest jõust rusikaga näkku. Järgmisel hetkel haaras ta oma käest ja oigas. Fukken valus oli. Mis ta oli kivist või? "Mis kuradi õigusega sa mu truuduses kahtled!? Ja oleks see siis ainult kahtlus, ei, sa saadad inimesed mulle peale! Sa igavene närune uss!" karjus Kalin ja hoidis oma kätt kinni. Ta karjus nüüdseks rohkem juba valust kui vihast vist.

Kalin silmitses oma sõrmi, vähemalt üks oli paigast ära. Fakk! "Ei murdnud," nähvas Kalin. "Mis õigusega sa midagi sellist teed ah? See pole sinu elu!" käratas Kalin veel. Mida ta oma käga teeb nüüd?

Kalin saatis õela muige Robinile. "Jah, ja mina olen kõigest inimene, kes ühel hetkel maha sureb. Ole siis õnnelik," nähvas Kal, keeras otsa ringi ja hakkas sealt minema kõndima. Küll ta välja mõtleb, mis ta oma käega teeb. Serenity või keegi saab ka selle ära parandada ju. Kui ta ise hakkama ei saa.

"Sa oled juba päris palju teinud. Kas sa ei leia?" nähvas Kalin kurjalt ja jäi seisma, vaadates Robinile silma. Ta käsi valutas. Eriti see sõrm, mis paigast ära oli. Kalin ohkas lootusetult ja ulatas oma käe Robinile. Oi, see teeb nüüd haiget.

Ja ei olnudki nii valus, kui Kalin oleks kartnud. Huuh. Ahjaa, Robin oskab ka imeliselt ravida ju. "Ma ei laseks teistel oma venna kutile külge lüüa lihtsalt selle pärast, et ma teda ei usaldaks. Seda enam, kui ma olen talle juba öelnud, et ma usaldan teda," sõnas Kalin, kes oli endiselt silmnähtavalt ärritunud selle teema pärast. Ta hingas sügavalt sisse ja siis pahinal välja. "Aitäh... Et sa mu käe ära parandasid ja valu ära võtsid. Mis nime juttu sa enne jahusid?" ei mõistnud Kalin.

Kalin kortsutas kulme. "Ja sa lambist tulid selle peale?" küsis kutt. Päris veider. Kõlasid jah sarnaselt. Väga veider. Kalin polnud kunagi nimede peale sügavamalt mõelnud. Ta ei osanud isegi arvata, et see midagi tähendada võib või midagi.

"Oojaa, nõmedam oled sa küll," lausus Kalin täiesti ausalt. Seda kindlasti. Kalinil oli raske üldse enam Robinit uskuda. "Kas sa arvad, et see ei tee talle haiget, kui ma nüüd räägin, mida sa tegid?" küsis Kalin. Ta ei tahtnud Sebastianile kohe mitte kuidagi haiget teha.

"Jah, ma lõin Brianit, nagu sind, ainult et ma ei murdnud siis oma kätt," lausus Kalin. See oli ikka väga kahtlane, kui Brian talle peale lendas ja suudlema hakkas ning ta vastu seina lükkas. Noh, otseselt ei lükanud. Kalin toetas ise oma selja vastu seina. Brian kasutas seda hetke lihtsalt ära. "Kelle sa järgmiseks saadad siis? Hoiatad äkki mind ka ette seekord," nähvas Kalin. Uskumatu, et Robin temas kahtles.

Kalin silmitses kahtlevalt veel tükk aega Robinit. "Võin ma sult midagi olulist küsida?" küsis Kalin viimaks. "Aga sa pead vanduma, et sa Sebastianile ei räägi," lisas koolivanem. Ta ei tahtnud Seb'i muretsema panna.

"Sa tapad inimesi eks, aga oled sa kunagi mõnda doonorina kasutanud?" küsis Kalin veidi kahtlevalt. "Ja kui oled, siis mis sellest doonorist lõpuks sai?" uuris kutt edasi. Ta tõsiselt kartis, et peab selle doonori värgi nüüd kõrvale jätma.

Kalin noogutas. "No võib-olla ma paanitsen üle. Jah, ilmselt ma paanitsen üle. See pole suurt midagi tegelikult," keerutas kutt. "Ükspäev ma lihtsalt oksendasin verd," sõnas Kalin viimaks ja viis oma pilgu mujale. Mitte midagi tõsist, mkmm.