Myrtle'i ukse taga

"Ta ei joo ju. Selles asi ongi. Ma pean teda selleks peaaegu et sundima," sõnas Kalin ja ohkas. Lihtsam oleks vist lõpetada ja lasta Sebastianil jälle inimesi tappa. Kutt tõmbas sõrmedega läbi oma juuste.

"Kui sa temaga räägid, siis ära ütle, et ma verd oksendasin. Siis ta lõpetab selle üldse ära," lausus Kalin. Robin ju teadis seda eks.

Kalin ohkas: "okei, eks sa siis räägi temaga." Ega ta tegelikult ju ei saanudki paluda Robinit, et too Sebastianile midagi rääkimata jätaks. Nad olid vennad ja ilselt rääkisid kõigest. Kalinil polnud aimu ka, mis tunne see on, kui sul vend on.

Kalin noogutas ja toetas käe vastu seina. See halb tunne tuli jälle peale. Loodetavasti võtab Sebastian aru pähe, sest Kalin ei tahtnud enam verd oksendada. "Mul on paha," pomises kutt. Seekord tuli see hoog kiiremini, kui siis, kui ta tornis oli olnud. Kalin toetas oma põse vastu külma kiviseina. Hea.

Ta ilmselt ei oksendanud nii palju verd korraga välja, kui üks vampiir suutis juua. "Sa ei jõua vist," pomises Kalin. Tal oli juba praegu väga väga halb. Hetkeks mõtles kutt, et Robin võib ju ise ka ta verd juua, aga siis kadus see mõte peast. Vevalt kaksik seda teeks ja kahtlane, kas see enam aitaks ka.

Jah, sellest hakkas parem. Kuti käsi oli mõnusalt jahe. Ja siis Robin kadus. Mitte oksendada? Jeah, hea öelda. Selle ajaga, mil kutt ära oli sulges Kal silmad ja püüdis kõigele muule peale vere mõelda. Ja kui Rob leiabki oma venna. Siin koridoris vampiir ikka oma kihvu ta kaela ei löö ju.

Kalin põimis oma käed ümber Sebastiani kaela. Ta ahhetas vaikselt, kui vampiir teda hammustas ja lasi peal kuklasse vajuda. Mida rohkem Seb jõi, seda parem Kalinil hakkas. Ta sulges oma silmad. Aga millega nad kumbki ilmselt arvestanud polnud, oli see, et Sebastian peab seekord vähem jooma, sest alles paar päeva tagasi oksendas Kalin üsna korraliku koguse verd ja see tähendas, et kuti organism polnud veel täielikult valmis suureks 'annetuseks'.

Kalin ei reageerinud kuidagi. Ta ei tõstnud oma pead, ega avanud silmi. Kulus paar hetke ja siis kaotas Kal teadvuse. Ta keha vajas aega, et end taastada. Hetkel polnud ta lihtsalt loju, ta oli täiesti lõtv.

Kalin lamas sedasi teadvusetult oma paar tundi, enne kui vaikselt toibuma hakkas. Kõigepealt hakkas ta süda rahulikumalt peksma. Enne oli see tagunud sama kiiresti kui helikopteri tiivik. Ning siis rebis kutt aeglaselt oma silmi lahti, vaadates ruumis otsivalt ringi.

Kalin vaatas nüüd Sebastianile otsa. "Mis juhtus?" küsis ta sosinal, püüdes end korralikult istuma sättida. "Kus me oleme?" lisas ta kohe uue küsimuse otsa, vaadates jälle toas ringi. Alles siis tundis ta toidu lõhna. Kalin roomas neljakäpukil toidukandiku juurde ja hakkas endale head paremat sisse ajama.

Kalin ohkas ja sõi oma suu tühjaks, viies pilgu Sebastianile. "Sest ma ei teadnud, mis mul täpselt viga on ja mul hakkas tõsiselt halb ja ma tundsin, et see on sellest, et sa nii pika vahe sisse oled lasknud. Aga ma kartsin, et kui ma sulle sellest räägin, hakkad sa muretsema ja ei joo sa üldse ning mul hakkab veel halvem. Ma ei tahtnud, et sa muretseks," selgitas Kalin.

"Ei!" raputas Kalin pead. Ta roomas Sebastiani juurde tagasi ja võttis vampiiri näo oma käte vahele. "Ma ei taha, et sa lõpetaks. Palun," anus Kalin. "See meeldib mulle ja ma ei taha enam verd oksendada," selgitas kutt. See oli jube kogemus. Kalinile tundus, et ta soov oli isekas. "Sulle ju maitseb mu veri," pomises kutt.

Kalin naeratas tänulikult ja suudles Sebastianit. "Sa tead, et ma armastan sind," sõnas ta eemale tõmbudes, ning naeratas. Aga mis siis, kui dire peaks nende tegevusest haisu ninna saama?