Kolm hobust

Lucy lükkas ukse lahti - kes selle üldse kinni oli keset päeva pannud? Ning astus välja. Seal sai ta kohe aru, miks uks kinni oli - õues oli päevasest ajast hoolimata üsna tuuline ja jahe. Õnneks oli tal paks Gryffindori sall kaelas ja enda kootud käesoojendajad rüütaskus. Uksed sulgusid iseenesest tema selja taga - arvatavasti mõni majahoidja poolt välja mõeldud loits, et loss veelgi külmemaks ei muutuks, nagu ta juba oli. Lucy läks paar sammu enda lemmikpuu juurde - tal oli plaan seal täna lugema hakata. Ikkagi värske õhk ja puha. Juhtumisi olid tal täna ka prillid peas, mis oli üsnagi harv nähtus, aga tänu nendele märkas ta tuttavat kuju metsa poolt tulemas. Või õigemini, ilma prillideta oleks ta ka kuju märganud, kuid poleks aru saanud, kes see kuju oli. Juhtumisi oli selleks Slytherinist koolivanem, Kalin Seamus. Lucy muutis enda suunda ja hakkas hoopis poisile vastu jalutama, suur naeratus näol. Kui ta veidi lähemale jõudis, hakkas ta jooksma. Tundis nagu võiks poiss iga hetk kokku kukkuda. Lõpuks poisini jõudnud oli ta üsna hingetu - lossist oli metsaservani ikka tükk maad. "Mis juhtus?" küsis ta hingeldades ja poissi toetades. Tundus nagu oleks too iga hetk väsimusest kokku kukkumas või midagi.

Erinevalt Lucy'st polnud Kalinil salli kaelas ja Akela tekitatud kihvade jäljed tema kaelal oli kutt suutnud juba ammu unustada. Võlukeppi pigistas ta ka ikka veel käes. Kalin tõstis häält kuuldes oma tuhmunud pilgu ja vaatas Lucy'le silma. "Midagi," pomises kutt ja haaras neidise ümbert kinni. "Lihtsalt... Reaalsus lõi puuga vastu kukalt," pomises kutt ja ohkas. "Päris külm on. Mis teed siin?" viis ta teema mujale. Kutt oli veider, enda kohta veider. Tavaline Kalin oli ükskõikne ja tundus selline tuim ning üleolev. Praegu oli ta aga just nagu peksa saanud kutsikas või midagi selle sarnast.

Lucy tundis, kuidas tal kõhus külmaks läks - poisiga polnud sugugi mitte kõik korras. Ta oli väga kahvatu ja silmad olid ka kuidagi.... elutud. Poisi kommentaari peale kergitas ta ainult kulmu. Tüdruk juhatas nad mingi suurema kivi juurde ja võttis parema käega, millega ta poissi ei toetanud võlukepi ja sõnas padjaloitsu kivile. "Nii, istu nüüd siia." Poisi kommentaari peale, et õues on külm, võttis tüdruk kõhklemata endal salli kaelast ära ja mässis selle poisile ümber - sallil olid veel mõned vanad soojendusloitsujäänused tõenäoliselt peal. "Niimoodi... on nüüd natuke soojem?" küsis ta poisilt hoolitsevalt. Ta mässas natuke salliga, et see kaela ümber tihedamalt oleks ja selle käigus libises sall vasakult poolt poisi kaela allapoole. Lucy kortsutas kulme ja hakkas seda tagasi panema kui ta Kalini kaelal kahte hammustusjälge nägi. Prefekt kahvatus, ta puudutas jälgi ja tundis kuidas poiss võpatas. Lucy mässis salli tihedalt ümber kaela - tal polnud aimugi, kuidas vampiirihammustusi ravida, samuti polnud ta neid eriti uurinud - tema teemadeks olid rohkem libahundid ja veelad. "Kalin, mis juhtus? Kas sa said vampiirilt hammustada?" küsis tüdruk tungivalt, poisi ette kükitades ja tollele äärmiselt tõsiselt silma vaadates.

Kalin kirtsutas nina ja hingas sügavalt sisse, kui Lucy ta kaelal olevaid hammustusi puudutas. Need tegid siiski haiget. Alles nüüd tulid need ka meelde. Deem, oleks pidanud need kuidagi peitma või midagi. Kal vahtis maha. Mida ta teeb? Valetab jälle? Et kukkus? See oleks idiootsus olnud ju. "Mitte ainult hammustada," pomises kutt. Akela oli ju temast koguni toitunud. "Ma olen juba tükk aega ühe vampiiri doonor olnud," lausus Kal, "aga mitte see vampiir ei hammustanud mind täna." Kalin vaatas Lucy'le tungivalt silma. "Sa pead mulle lubama, et sa sellest mitte kellelegi ei räägi," anus kutt. "Isegi mitte tänasest," lisas ta. Millegi pärast tundis Kalin, et võib Lucy't usaldada. Ja nüüd tal oli seljas Slytherini meeskonna vorm ja keep ja kaelas dorkide sall. Oi, milline muster madu Kalin oli. Aga tegelikult oli tal savi sellest kõigest hetkel. Tema elu oli liiga peapeale pööratud, et hoolida mingist majadevahelisest vaenust või sopaverelistest. Isegi see JS rühmitus tundus nii idiootne ja totter, et Kalin kaalus sellest äratulemist.

Iga Kalini öeldud lausega kahvatus Lucy järjest enam, natukene veel ja mõni mööduja ei oleks võimeline aru saama, et temas üldse enam verd voolab. "Vampiir...doonor...." suutis tüdruk vaid pomiseda. See kõik oli täiesti uskumatu, miks peaks Kalin mingil vampiiril endast toituda laskma? See oli ju ülim totrus! Tüdruk oleks tahtnud koolivanemale praegu hea tutaka vastu pead anda, kuid leppis selle asemel "Kuidas sa nii loll olla võisid? Miks sa lased mingil vampiiril vabatahtlikult enda verd juua??" hurjutas ta poissi vaiksel häälel - ei, ta ei kavatsenud sellest veel vähemalt kellelegi rääkida, aga kui Kalin mingi kuradima head põhjust ei öelnud, miks ta seda teha ei tohi, siis marsib ta küll varsti direktori kabinetti ja nõuab selgitusi. Lucy märkas nüüd Kalini veelgi halvenenud seisundit, kui ta talle näkku vaatas. "Olgu, võib-olla see pole just kõige õigem koht rääkimiseks ja sa saad siin veel kopsupõletiku kui sa sellisena tuuletõmbuse käes istud" Poisi huuled olid kergelt sinakat värvi ja ta silmade ümber olid suured mustad rõngad. Lucy isegi värises juba ammu külmast, kuid ta ignoreeris seda praegu - Kalinil olid selgelt suuremad mured kui tal. Lucy tõusis murult püsti ja pani Kalini vasaku käe enda õlale ja aitas poisi püsti. "Nonii... tule, lähme nüüd..." Prefekt lootis, et kui keegi neid kahte koos näeb, arvavad nood ainult, et poiss oli ennast lihtsalt väga purju joonud. Polnud vaja mingit ülekoolilist skandaali. Tegelikult oleks pidanud poisile kuidagi teised riided selga panema, aga nüüd oli juba natuke liiga hilja sellele mõelda.

Kalin pigistas endiselt oma paremas käes võlukeppi. Kui Lucy teda lolliks sõimas ohkas Kalin. "Sest ma ei taha, et keegi surema peaks ja ma arm..." viimasel hetkel sai ta sõnasabast kinni. Miks ta just dorkidega pidi kokku jooksma igakord, kui tal murekoorem nii suur juba oli, et vajas kergendamist? Kutt noogutas ettepaneku peale ja ajas end püsti, pannes nüüd viimaks oma võlukepi ära. "Tead, mis on eriti haige?" küsis Kalin virilalt muiates. "Nii see tänane vampiir, kui ka see, kelle doonor ma olen, väidavad, et mul on parem veri, kui nii mõnelgi teisel inimesel," Kalini huulil püsis too viril muie. See tähendas seda, et vampiirid janunesid ta vere järele ja mine tea, äkki Akela tahab veel saada. Kahe vampiiri toitmist Kalin üle ei ela. Mida ta teeb? Ta tundis, et ta elu on nii peapeale pööratud, et ainus lahendus tunduski end täis kaanida ja kasvõi mõneks tunniks nende jamade eest põgeneda.

Kalini jutt tundus isegi nagu ta oleks natuke juba joonud. Lucy kõndis tagasi lossi poole, võimalikult palju Kalinit toetades. Poisi jutu peale tüdruk naeratas nõrgalt "Siis võib sul sääskedega suvel palju probleeme olla." Nad jõudsid ukseni. Lucy lükkas ust enda parema käega, komistades kergelt kui uks järele andis, kuid ei kaotanud tasakaalu ja toetas ka Kalinit, nii, et too ei kukkunud "Sorri" pomises tüdruk ja võttis suuna treppide poole. Ta kavatses koolivanema Tarvilikku Tuppa viia. "Tule nüüd.. tasakesi... ettevaatust astmetega." Oli vedamine, et praegu oli õues ja lossi peal nii külm, et enamik inimesi olid puhketubadesse kogunenud, muidu oleks ebatavaline paar kindlasti liiga palju negatiivset tähelepanu äratanud. Selleks ajaks aga, kui nad seitsmendale korrusele jõudnud olid, oli Lucyl küll juba väga soe ja higipärlid pärlendasid tüdruku otsaesisel. Polnud lihtne võimalikult kiiresti treppidest üles minna ja samas osa Kalini raskust kandes. Ta peatus Barnabasi portree ees, hingeldades üsna tugevasti. Ta pöördus Kalini poole. "Nii, sa pead nüüd korraks siin üksinda seisma, saad hakkama?"

Kalin ei toetanud tegelikult nii palju end Lucy peale. Ta oli omadega läbi, aga mitte nii läbi. Kui nad portree ees peatusid, noogutas kutt. "Ikka saan hakkama," lausus ta. Kalin vaatas portreed ja hammustas õrnalt oma alahuulde. Millesse ta end mässinud oli küll?

Lucy kõndis portreest kolm korda mööda, Koht, kus saaks ravida ja puhata ja vampiiride kohta uurida, ning kust keegi meid ei leiaks ning kolmandal korral ilmus uks Barnabasi portree vastu. Uks oli lihtne, mingist heledast puidust. Tüdruk avas selle. Ruum oli keskmise suurusega, suur voodi ühes seinas, raamaturiiulid teises ja toas oli ka kamin, mille juures oli katel ja varu nõiajoogikoostisosi. Tuba oli hästi valgustatud, aga mitte liiga eredalt. Ta juhatas poisi voodile. "Nii... Lama nüüd siia." Tüdruk suunas enda võlukepi kaminale ja süütas seal tule - niimoodi on tuba soojem ja tal läheb hiljem tuld ka enda verd taastava nõiajoogi jaoks vaja. Ta pööras ennast poisi poole "Kas sul on veel mingeid vigastusi või midagi?" küsis ta poisilt.

Kalin silmitses tuba tähelepanelikult. Kusjuures ta ei teadnudki selle olemasolust. Kutt heitis voodile selili ja põrnitses lage. "Ei ole," raputas Kalin pead. Ta ajas end istukile. "Sa näed palju vaeva mu abistamiseks," pomises kutt. Ta tõmbas dorkide salli oma kaelast ja ulatas selle Lucy'le tagasi.

Tüdruk naeratas Kalinile leebelt ja võttis salli enda kätte. "Miks ma ei peaks? Sa oled hea inimene." ütles tüdruk lihtsalt. "Võta enda rüü ära ja roni teki alla." kamandas ta poissi. "Ära muretse, ma ei vaata" ütles ta siis naerdes ja pööras ennast kamina juurde, kus olid ka nõiajookide koostisosad. Kui ta nüüd veretaastusjoogi täpset retsepti ka mäletaks... Aga juba ilmuski pärgamendileheke tema kõrvale, joogi retsept peale kirjutatud. "Suurepärane" naeratas tüdruk ja hakkas koostisosi katlasse puistama, vahel mõnda väiksemaks lõikudes ja vahepeal katelt segades, nagu retseptis kirjas oli.

Kal turtsatas. "Tead, mul üsna ükskõik, kui sa vaatad," muigas kutt. Ta polnud tegelikult väga häbelik. Kalin võttis oma keebi seljas.t "Miks ma riided ära pean võtma üldse ja teki alla minema?" küsis Kal mõistmatult. Ta ajas end voodist välja ja tõmbas särgi seljast. Lihased olid kanged. Kalin oigas natukese. Deem. No jaa, kui Sebastian temast toitus, ei rapsinud ta nii palju vaid sai rahus olla, seni, kuni tahtis.

"Hmm, kas tõesti." ütles Lucy hajameelselt, keskendudes joogi segamisele. Poisi küsimuse peale tüdruk vaatas katla juures tema poole "Ah? Sa magad siis riietega tavaliselt?" Muigas ta poisi suunas vaadates ja pöördus siis katla juurde tagasi, poisi oige peale kortsutas ta kulme, kuid jätkas segamist ja koostisosade lisamist. Jook oli üsna raske ja vajas täpsust ja keskendumist. Õnneks polnud seal mingeid haruldasi koostisosi, mis joogi segamise võimatuks teinud oleksid. Pärast umbes 15 minutit oli Lucyl jook peaaegu valmis. See pidi ainult pool tundi veel hauduma. Prefekt ajas endal selja sirgu, mis katla kohale kummardumisest kangeks oli jäänud ja kõndis nüüd poisi juurde ja pani enda käe tollele laubale, palavikku kontrollides.

Kalin heitis pilgu voodile ja siis Lucy'le, kortsutades kulme. Oh well. Peagi sai ta end siiski riidest lahti ja ronis teki alla. "Miks ma siin magama pean? Miks mitte puhketoas?" Kalin aimas isegi vastust. Seal oli hunnik slythe, kes ta hammustusjälgi näeks ja ta ei saaks seal korralikult puhata. Vähemalt mitte ilma SSebastianita ja kes teab, kus tema veel on. Kui Lucy ta laupa katsus, muigas Kalin väsinult. "Sa oled nagu haiglaõde," ei saanud Kalin mainimata jätta.

"Sest erinevalt sinust ei saa mina Slytherini poiste magamistuppa tulla ilma enda mainet täielikult hävitamata." ütles Lucy muigega. "Noh, sul on kerge palavik, mida oli ka arvata, aga ma arvan, et uni peaks selle korda ajama" Kalini kommentaari peale hakkas Lucy naerma "Kas peaksin kostüümi ka selga panema?". Ta istus Kalini voodiservale ja sättis poisil tekki tihedamini ümber. "Katsu nüüd pool tunnikest veel üleval olla, siis saad magama jääda." Ta lükkas poisil juuksed silmast ja vaatas koolivanemat väikse naeratusega. Too nägi välja täpselt nagu väike laps, niimoodi teki alla topitult. Ainult palju kahvatum ja väsinum.

Jälle need väikese lapse kommentaarid. Sebastian on ikka täielik pedofiil. Kalin muigas kergelt. "Sul on mingi maine isegi?" tögas ta neidist. "Muidugi, siis on ikka õige rollimäng ja puha," noogutas Kal. "Ega ma muidu terveks ei saa," sõnas ta. "Tead, mul tegelikult pole kõike seda tsirkust vaja. Ma saan terveks," kinnitas kutt.

Lucy ahhetas teeseldult, kuid naeratas siis laialt "Vähemalt pole sa enda huumorimeelt kaotanud" Poisi ütluse peale, et tal pole Lucy hoolitsust vaja ta pööritas silmi "Sa kaotasid praegu palju verd ja siis istusid pikka aega tuuletõmbuse käes. Sul on und ja nõiajooki vaja, mis su verd taastaks. Mis, aga, võtab veel -" ta vaatas enda käekella "23 minutit aega. Mis jätab meile täpselt piisavalt aega juttu rääkimiseks." Prefekt vaatas poisile teravalt otsa "Mis värk sul selle doonorlusega on? See ei saa olla mingil moel tervislik."

"Head ööd, ma jään magama," muigas Kalin ja tõmbas teki endale kurguni, vältides seda doonorluse teemat. Ta ei tahtnud sel teemal rääkida. Või ei julenud. No mis iganes põhjus see ka polnud. Lucy ei saaks nagunii aru ju. Kal avas ühe silma ja silmitses hetke neidist, kuid surus selle siis kohe uuesti kinni.

Lucy naeris poisi üritusele teemat vahetada "Ei ole siin midagi, et jääd magama. Sa pead enda unejoogi ära ootama." Tüdruk muutus siis tõsiseks "Sa tead, et ma ei jäta seda teemat, enne kui sa mulle ei ütle." kui poiss siis ka veel magamist teeskles, tekkis Lucy näole kaval muie "Noo... kui sa nii kangesti magama tahad jääda, siis ma tean päris häid mooduseid, kuidas sind üleval hoida... Mitte nii meeldivad, kui üks sügav vestlus muidugi..." tüdruk keerutas enda võlukeppi ja suunas selle siis poisi lõua alla, ikka veel muiates. "Räägi."

Kalin ohkas ja avas oma silmad, ajades end voodis istukile. "Miks ma doonoriks olen? Sest ma ei talu mõtet, et ta kedagi tapab," lausus Kalin. Ta viis pilgu mujale. "Ja ma tapan su reaalselt ära, kui teada saan, et sinu suust info lekkis," lisas Kal viies hoiatava pilgu Lucy'le. "Ma armastan teda," lausus kutt siis. Nüüd jagab Lucy küll ära, kellega tegu.

Lucy kuulas Kalinit vahele segamata. Teda valdasid täiesti segaduses tunded: ehmatus, et Sebastian on vampiir, imetlus kui vapper ja ennastsalgav Kalin oli ja kaastunne. Viimane oli vast kõige tugevam. Võis raske olla armastada vampiiri... Kalin oli tõesti imeline inimene. Tüdrukul jooksis pisar üle põse ja ta kallistas poissi kõvasti. "Ära muretse, ma ei ole just eriline klatšimoor" ütles ta eemale tõmbudes ja heitis siis pilgu enda kellale. Mõned minutid olid veel aega "Aga see teine vampiir? Mis temaga juhtus?"

Miks tüdruk nuttis? Nii raske see nüüd ka polnud. Vist. Põhimõtteliselt. Kalin lihtsalt tavaliselt ei mõelnud nendele rasketele asjadele. "Ta läks ära. Mõneks ajaks," pomises kutt. "Ta tuleb tagasi," oli Kalin kindel, ning ohkas. "Miks sa nutad?" küsis kutt siis vähe kahtlevalt.

Lucy noogutas tõsiselt poisi sõnade kohta teisest vampiirist. "Ma peaks tõesti mõnda neist raamatutest siin lugema..." ütles ta mõttesse vajudes. Poisi küsimuse peale Lucy naeratas "Ajutine meeleliigutus. Ära muretse. Üks pisar on maksimum." Ta pilk vilksas uuesti enda kellale ja ta hüppas voodist maha. "Nonii, oled valmis?" küsis prefekt muigega ja kõndis katla poole ja kasutas võlukeppi, et nõiajook 3 pudelikesse valada, mis mugavalt kõrvallauale ilmusid, kui tüdruk sellele mõtles. Tüdruk naeratas. Võlukunst... imeline. Ta võttis siis ühe pudelikestest, jättes teised kaks sellesama lauakese peale ja läks tagasi Kalini juurde. "Klaasist või pudelist?" küsis ta, justkui küsiks, kuidas poiss enda alkoholi eelistab.

"Sa pole pooltki mu eluloost kuulnud ja juba on pisarad?" tögas Kalin. Oojaa, kutil oli ikka väga segane elu tekkinud järsku. Ja siis sai see imerohi valmis. "Mida see teebki?" küsis Kal kahtlevalt. Ta silmitses pudelit. "Anna pudelist, pole mõtet klaase määrida," arvas ta. Mitte, et sel vahet oleks väga.

Lucy vaatas veripunast vedelikku klaaspudelis, nägi üsna vere moodi välja, öäkk "See peaks verekaotuse enam-vähem likvideerima. Ma mäletan, mu ema segas selle kunagi kokku, kui mu õde klaasuksest kunagi läbi jooksis ja üks klaasitükk kaela haava lõikas. Tema tegi selle valmis muidugi kiiremini kui mina." ta ulatas pudeli Kalinile "Ma muidugi ei tea, kui rõvedalt see maitseda võib" hoiatas ta poissi "Aga enda õe järgi otsustada, siis üsna rõvedalt"