Kolm hobust

"Tänan hoiatamast," muigas Kalin ja võttis pudeli. Ta silmitses seda hetke. Hingata ei tohi ja siis tuleb kõik korraga alla neelata. Kõik kombes. Kutt avas pudeli ja tõsis selle suule, rüübates nii suuri sõõme kui vähegi sai ja püüdes sealjuures mitte hingata, aga ometi tundis ta selle maitset. See maitses nagu veri. Jeap, päris vere moodi. Rõve.

Lucy vaatas Kalini vastikustunnet väljendavat grimassi kaastundega, kuid nägi ometi, kuidas iga mööduva sekundiga Kalinile normaalne nahavärv tagasi tulema hakkas. "Sorri." ütles ta tühja pudelit tagasi võttes "On nüüd veidi parem?" küsis ta uuesti voodiservale istudes. "Näed küll juba rohkem inimese kui laiba moodi välja."

"Sa vabandad, sest see rohi maitses halvasti?" kergitas Kalin kulme. "Tunne on parem jah juba," pomises kutt. "Nüüd tuleb see kohustuslik magamise osa?" küsis Kalin ja sättis end korralikult lamama. Vähemalt sai see rääkimise osa läbi.

Lucy kehitas õlgu. Talle tundus, nagu oleks ta vabandanud, et poiss selle kõige läbi pidi elama, kuigi see polnud mingil määral Lucy süü. Kui poiss ennast uuesti pikali viskas, Luce naeratas. "Täpselt. Sa õpid kiiresti. Kas tahad ma otsin Sebastiani mingi hetk siia sind vaatama?" küsis ta siis, voodilt püsti tulles. Ta ise kavatses öö samas ruumis veeta, vampiiridest lugedes ja uusi teadmisi õppides. Sebastiani kohaloleks võiks isegi aidata tal mõningatele küsimustele vastata, mis prefektil tekkinud olid. "Aga oota, ma parandan sul need jäljed ka ära" Tüdruk käis jooksuga nõiajookide laua ääres ja võttis sealt diktamnuse essentsi ja tilgutas seda poisi haavadele, mis ravimi mõjul koheselt kinni kasvasid. "Nonii, nüüd võid magama jääda. Head ööd!" Lucy kustutas lambi voodi kohal, nii, et ainsateks valgusteks ruumis olid kaminatuli ja väike lamp tugitooli juures, raamaturiiuli ees.

Kalin noogutas: "sa võiks Sebastiani siia kutsuda. Aga ära talle ütle, et sa tead, kes ta on," pomises kutt. Ta sättis end mugavamalt. "Sa võid talle öelda, mis minuga juhtus, aga ülejäänu räägin ma ise," palus Kalin. Ta tahtis, et tema oleks see, kellelt Sebastian kuuleks, et Lucy teab. Mine tea, äkki kutt ärritub selle peale.

Lucy noogutas poisi palvete peale. Oli ta ju lubanud, et ei räägi kellelegi, et Sebastian vampiir on. Kaasa arvatud Sebastianile. Head ööd soovinud kõndis tüdruk raamaturiiuli poole ja võttis sealt huupi mingi vampiiridega seonduva raamatu. Äkki peaks ta Sebastianile öökulli saatma? Eih... see võis valedesse kätesse sattuda. Parem on ikka vist ise vampiiri otsima minna. Aga kõigepealt ootab ta, et Kalin magama jääks. Praegu oli parim ravim puhkus ja Sebastiani kohalolek võiks poissi liialt erutada. Ta avas raamatu ja süvenes teksti.

Kalin rahmeldas voodis tükk aega, enne kui mugava asendi leidis. Tükk aega veel oma mõtteid eemale tõrjunud, suutis kutt viimaks uinuda, vajudes sügavasse unne. Sellest andis märku ka tema nohisemine läbi une.

Umbes kolmveerand tundi poisi rahmeldamist kuulnud, jäi poiss rahulikuks ja nohises vaikselt, teadvustas tüdruk endale, kuid luges veel kaks peatükki läbi, enne kui vaikselt püsti tõusis, raamatulehe ära märkides ja toolile pannes ja hiirvaikselt toast välja hiilides. Kui ta tahtis Sebastiani leida, siis nüüd oli üsna viimane aeg, polnud enam palju jäänud ajani, mil õpilased enda puhketubadest väljas olla ei võinud. Ukse enda selja taga korralikult kinni pannud ja rahulolevalt näinud, kuidas uks seinaks sulandus, pöördus ta siis treppide poole. Tal polnud küll aimugi, kust vampiiri leida, aga kõige tõenäolisem koht tundus olevat Slytherini puhketuba. Kuid üllatus-üllatus. Ta leidis poisi hoopis kolmandalt korruselt, kusagil Trofeede toa läheduses aknalaua peal istumas ja joonistamas. Tüdruk kõndis Sebastiani poole ja lootis, et too kohe uttu ei tõmba - nende viimane kohtumine polnud just kõige... õnnestunum olnud. "Hei, Sebastian?" küsis ta igaks juhuks. Mine tea, äkki on tegemist Robiniga. Alles nüüd jõudis prefektile kohale, et kui Sebastian on vampiir, siis on Robin samasugune.

Lucy vaatas poissi külmalt "Mina ei taha midagi muud, kui Kalini palvet täita." Ta pani käed rinnal risti "Aga kui sa selliselt käituda kavatsed, siis ma arvan, et tal on suuremad võimalused terveks saamiseks ilma sinuta" No mida paganat? Poiss ei võinud lihtsalt vähegi tsiviliseeritult käituda või mis?

Lucy külm pilk pehmenes. Ta oligi arvanud, et Sebastian käitus Kaliniga teistmoodi, kui teistega. "Mingi vampiir hammustas teda ja toitus temast või midagi... Ta kaotas väga palju verd. Ma päris täpselt ei tea, ta ei tahtnud väga sellest rääkida ka. Aga temaga saab kõik korda, ta magab praegu. Kui tahad teda näha siis tule minuga kaasa" Lucy hakkas siis tagasi treppide poole liikuma, tajudes pigem kui kuuldes Sebastiani talle järgnemas.

Nad kõndisid vaikides seitsmendale korrusele ja kui nad taas portree juurde jõudsid, tüdruk seisatas. "Seisa nüüd siin paigal." ütles ta vaikselt, ümberringi vaadates, ega kedagi pealt nägemas ei olnud. Ta kõndis siis kolm korda portree vastas olevast seinas mööda mõeldes Tuba, kus Kalin on ja kolmandal korral ilmuski juba tuttav uks. Ta seisis ukse ette enne, kui Sebastian sisse jõudis minna ja saatis vampiirile hoiatava pilgu "Kalin magab ja teda ei tohi üles äratada, selge?" ütles ta Sebastianile rangelt ning avas siis ukse üsna pimedasse ruumi, mida kaminatuli ja väike lamp toa kaugemas seinas vaid valgustasid. Õnneks magas Kalin ikka veel. Lucy osutas hääletult voodile ja läks tagasi enda tugitooli ja raamatu juurde. Ta oli otsustanud, et kõige parem viis mitte reeta, et ta teab, et Sebastian on vampiir oli mitte temaga enne rääkida.

Lucy kortsutas kulmu Sebastiani sõnade peale. Kas ta ei olnud öelnud, et too peab vait olema? Kuid pani siiski raamatu maha ja kõndis samuti voodi juurde. Kalin nägi tõesti juba parem välja. "Veretaastuse nõiajooki, tundus kõige loogilisema sammuna verekaotuse puhul" sosistas ta siis väga vaikselt.

Lucy vaatas etteheitval pilgul Sebastianile otsa "Juhul kui sa veel ei teadnud, siis üks viiest Gampi seadusest on, et toitu ei saa lihtsalt tühjast kohast välja võluda ja ma arvan, et sellises seisundis nagu mina ta leidsin, oli tal parem puhata. Pealegi oli ta liiga palju verd minu meelest kaotanud, et ainult söömisest abi oleks olnud." sosistas ta siis väga vaikselt, kuid võib-olla veidi pahaselt. Ta teadis, mida ta tegi ja talle ei meeldinud, kui keegi tema tegusid kahtluse alla seadis. Ta jättis armunud vampiiri istuma ja läks ja kohendas tuld kaminas, mis vaikselt hääbuma hakkas ning lisas paar halgu juurde. Tuli praksus nii meeldivalt... Lucy haigutas ja ajas ennast siis sirgu ja läks tagasi raamatu juurde - tuli välja, et pelgalt hammustamise ja vere joomisega ei muutnudki kedagi vampiiriks!

Võibolla tõesti, kuid Lucy ei teadnud ju Sebi vanust, või mis? Lucy pööritas Sebastiani lause peale silmi ja pomises vaikselt enda ette "Ja siis pärast seleta, kuidas kanapraad mööda koridori ja treppe tuppa lendab, mida olemaski olla ei oleks tohtinud..." Ta ei arvanud, et poiss teda kuulda võiks. Lucy pööras lehte ja punastas kui luges, et lisaks paljudele teistele võimetele on vampiiridel ka üliterav kuulmine.

Prefekt tahtis endale vastu pead lüüa - tema ja ta loll komme endaette poriseda... Muidugi ei kasutaks tüdruk majahaldjaid niimoodi ära. Ta oli ju ometi MHES-i liige!
Lucy tundis, kuidas ta järjest unisemaks muutus ja haigutas veelkord. Nüüd kui ta Kalini valvamise pärast muret tundma ei pidanud võis ta vist tegelikult natuke tukastada ka... Ta tõmbus tugitoolil kerra ja pani silmad kinni. Ainus heli kaminast kostuv vaikne praksumine ei läinud kaua enne kui ta magama jäi, uni oli siiski üsna rahutu ja kerge. Olgugi, et ta Kalinit usaldas, Sebastian talle niiväga ei meeldinud ja mine tea, mis kahtlased mõtted vampiiril pähe võisid tulla. Sellepärast tegigi ta silmad lahti, kui mingit sosistamist voodi poolt kuulis. Kella vaadates nägi, et on juba varahommik. Prefekt ringutas tugitoolis.

Kalin virgus vaikselt ja avas siis oma silmad. Kuuldes Sebastiani häält naeratas Kal ja sirutas käe kuti poole, et too tema juurde tuleks. Kalin haigutas magusalt. Hea uni oli. "Heeei," sosistas kutt ja ajas end istukile.

Lucy jälgis poisse, kerge naeratusevine näol. Nad olid tõesti armsad koos. Tundus, aga, et Kalin oli just ärkanud ja polnud veel jõudnud Lucyst rääkida, sellepärast, liigutas tüdruk ennast vaid istumisasendisse tugitoolis ja võttis raamatu jälle kätte, vahepeal vaikseid pilke poiste suunas saates.