Kolm hobust

Kalin ohkas. Peaks küll sööma, aga mitte miski ei tundunud isuäratav. Kalin vaatas nüüd juustuvõileiba. "Ma söön ikka ise," muigas Kal ja võttis võileiva enda kätte, hammustades sellest ampsu. Väga hea. "Mul lihtsalt pole isu," mainis Kal kui oli suu tühjaks söönu. "Ja see on veider. Äkki see on sellest jälgist rohust," pakkus kutt.

Lucy mõtles korraks järele "Ma ei usu... Sellel joogil ei tohiks mingeid kõrvanähtusid nagu olla... Vähemalt mina ei tea, et oleks." Ta lisas siis, mõtlikult veel ühte võileiba endale võttes "Muidugi, ma pole nõiajookides ka just kõige osavam..." Ta pööras pilgu taas koolivanemale "Aga ma arvan, et tegu on pigem šokiga või midagi"

"Ikka veel šokk?" küsis Kalin kahtlevalt. Ta silmitses oma võileiba. "Ta tegi seal metsas midagi, mis pani mind käituma, nagu ma poleks mina ise. Ma ei taha sellist hirmu enam kunagi tunda," pomises kutt ikka veel oma võileiba vaadates. Siis hammustas ta võileivast suure ampsu.

"Ma arvan küll, et sulle hakkab kõik lihtsalt nüüd kohale jõudma, mis toimus." ütles Lucy õlgu kehitades. Poisi järgmised sõnad olid talle tuttavad. Vähemalt viimane osa sellest. Luce pani käe julgustavalt poisi õlale "Kas sa tahad sellest rääkida?" Imal küll, aga ta tõesti ei teadnud muud viisi, kuidas Kalinil tuju paremaks teha. "Ma tean ühtteist hirmust ja jagatud mure on pool muret, eksole?"

Kalin ohkas jälle ja sõi oma suutäie ära. "Sinna tuli mingi karu, mis oli oma maja suurune ja ta pures lihtsalt selle karu kõri läbi," seletas kutt. Ta ohkas. "Ja mulle jõudis kohale, kui suur jõud neil on. Kui õrn Sebastian minuga koguaeg on," selgitas koolivanem. Ta polnud jälle üldse tema ise.

Lucy ahhetas vaikselt Kalini jutu peale. Mõni ime, et ta šokis oli. Tegelikult oli tüdruk üldse üllatunud, et Kalin midagi rääkis talle. Ta pigistas poisi õlga natuke, oskamata midagi lohutavat öelda, peale "No, ta armastab sind, ju.."

Kalin noogutas vaikides. "Ma lihtsalt tunnen, et see on nii erinev," pomises Kalin. "See, kuidas mina armastan teda ja kuidas tema mind," selgitas ta. No see pidigi erinev olema. Tema oli surelik ja Sebastian surematu. Kalin pani oma pooliku võileiva käest. Nüüd läks isu hoopis ära.

Lucy tõusis püsti ja kallistas poissi "Armastus ei olegi kõikide jaoks samasugune... Miks sa arvad, et muidu mingeid miljoneid erinevaid armastuslaule ja jutte ja värke on? Sest armastus ongi kõigi jaoks erinev. Vähemalt oled sa üleüldse kedagi armastanud..." ütles ta vaikselt. Ta istus poisi voodiservale "Aga enda näljutamine ei tee kedagi õnnelikuks. Sa oled niigi liiga kõhn."

Kalin noogutas. Miks Sebastian siis ära läks ja ütles, et ta enam tagasi ei tule? Isegi mitte Kalini pärast. Kas kutt nõudis vampiirilt liiga palju? Äkki ta oli liiga klammerduv. Ehk tahtis Sebastian rohkem ruumi. Issant jumal, Kalin lämmatas teda raudselt, aga Seb ei tahtnud midagi öelda. Koolivanem silmitses Lucy't. "Eks ma siis surun selle toidu alla omale," pomises ta ja võttis võileiva uuesti kätte.

Lucy nägi Kalini silmades puhast paanikat, enne kui ta võileiva kätte võttis jälle. Veider... Lucy naeratas kergelt "Nonäed, palju parem. Saad äkki natuke liha ka luude peale." Natuke aega niisama vaikselt istunud, ohkas tüdruk siis. Ta ikka tundis ennast kohutavalt süüdi praegu "Kuule... palun vabandust selle kogu Sebastiani värgiga... Ma ei tahtnud teda minema ajada. Ausalt..."

"See pole sinu süü," raputas Kalin pead. "Kui ta oleks tahtnud jääda, siis ta oleks jäänud. Olenemata sinust," oli Kalin kindel. "Ta on minu peale pahane. Et ma sulle rääkisin ilmselt. Et ma üldse... olen selline, nagu ma olen," torises kutt. Ei hakka emoma nüüd. Kurat võtaks Kalin võta kokku end. Kutt surus viimase ampsu võileivast endale suhu ja haaras kohvitassi kätte. Nüüd mälus ta seda suutäit võimalikult aeglaselt. Aega on, kiiret pole.

Lucy vaatas Kalinit kahtlustavalt, äkki tal oli mõistus sassis või midagi "Ee... kui sa tähele ei pannud, siis ta ei tule just tagasi minu pärast. Me ei saa omavahel mingil põhjusel nagu üldse läbi. Nagu üldse Sinu pärast oli ta nii mures ja praktiliselt jooksis siia." Lucy näole ilmus kerge naeratusevine "Tegelikult oli kõige suuremaks näitajaks kui palju ta sinust hoolib see, et ta üldse minuga rääkis seal koridoris. Nii, et sul pole mitte millegi pärast vaja muretseda. Ta armastab sind. Minu ausõna selle peale."

Kalin mälus oma võileiba ja noogutas Lucy jutule kaasa. Sööme aeglaselt ja rahulikult, siis pole mölapidamatus probleemiks. Kal rüüpas peagi oma kohvi, mis juba kergelt jahtunud oli ja mõtles siis väheke. "Ma pole üldse mina ise praegu lihtsalt. Ära pane tähele," pomises ta. Samas, tema ise oli kutt kes käis ringi ülbe nägu peas ja sülitas sopakate peale. Oligi hea, et ta viimasel ajal tema ise polnud.

Lucy patsutas Kalinit pea peale ja ütles siis "Juhtub ka parimatega meist" Ta kergitas ennast natuke, nii, et kandikuni ulataks ja leidis sealt paar ekleeri - nämm! Ta võttis ühe ekleeri, ja istus siis uuesti korralikult. Tüdruk hammustas saiakest - mmmmm, taevalik. Ta neelas maiuse alla ja ütles siis Kalinile naeratades"Sa peaksid seda proovima. Kui see sul tuju paremaks ei tee, siis ma pean tujutõstmisloitsudeni laskuma"

"Äkki ma tahangi selline moss moss olla natuke," arvas Kal. "Sobib mu imagoga või midagi," arvas kutt. See oli veider, et ta Lucy'le igasugu asju rääkis. Kahtlemata veider. Aga kellegagi pidi ju ka Kalin rääkima või mis.

Lucy hakkas nüüd tõsiselt naerma "Ausalt, kui mina näen praegu selline välja, siis sa võid küll enda imago siin täitsa rahus aknast välja visata. Ma luban, ma aitan pärast otsida ja ei ütle kellelegi, et suur Slytherin korraks õnneliku näo pähe tegi." Ta võttis veel ühe ampsu saiakesest. "Mmm, sa pead seda proovima. Ausalt."

Kalin turtsatas. "Sa oled võimatu, tead seda?" küsis ta kergelt muiates. Kutt põrnitses saiakest. "Sa lihtsalt tahad mind paksuks sööta. Aga see ei õnnestu sul," teatas kutt. Siiski võttis ta ka endale ühe saiakese. Noo, et Lucy rahule jääks või midagi.

Lucy noogutas, särava naeratusega "Aitäh, tean küll, jah" Lucy suskas poissi kõhtu naerdes "Ma üritan siin natukene sulle liha luudele tekitada" Kui Kalin saiakese võttis siis Lucy lagistas naerda - Ha! Success!

"Mul ongi liha luudel, aitäh," porises Kalin, kui Lucy teda kõhtu suskas. Aia! Kutt asus nüüd saiakese kallale. Oli küll täitsa hea jah. "Muide, tegelikult on viinamarjad need, mis inimeses isu tekitavad," lausus Kal ja muigas kergelt.

Lucy vaatas Kalinit kergelt üllatunud pilguga "Kas tõesti? Kas sa sooviksid viinamarju?" Tüdruk vaatas kandikule - seal olid küll mõned puuviljad - paar õuna ja kaks apelsini aga viinamarju küll ei olnud. "Hmm... viinamarju pole. Äkki sooviksid hoopis apelsini?"

"Ei, ma ei taha viinamarju. Mulle lihtsalt tuli see fakt meelde," muigas kutt. Ta isegi ei mäletanud enam, kust ta seda lugenud oli. Kal sõi oma saiakese lõpuni ja võttis viimase lonksu kohvist, pannes tassi käest.

"Ma ei olnud varem kuulnudki sellest." ütles Luce naeratades. Kui Kalin enda ekleeri ja kohvi lõpetas küsis Lucy "Kas sa tahad nüüd magama jääda? Kell on veel suht varajane, mingi kell seitse või nii. Või me võime näiteks malet mängida või midagi... kuigi ma olen täiesti kohutav males"

Malet Kalin oskas, aga ei viitsinud. Magada ta ka ei viitsinud. "Ma ei teaa!" venitas kutt. "Tahaks lennata, "ohkas Kalin. See lendluudpall polnud tema jaoks ilmselgelt lihtsalt mäng või hobi. Ta tõsiselt armastas lennata. Kui ta saaks, siis ta ainult õhus elakski vist.

Lucy jälgis poissi lõbustatud ilmega "Kui väga sa lennata tahad?" küsis tüdruk siis. Ta sai aru sellest, et poiss lennata tahtis. Talle endale meeldis samamoodi kohutavalt lennata, mured ja kõik seesugune tundusid praktiliselt olematutena, kui kusagil kõrgel-kõrgel lendasid... "Sest põhimõtteliselt saaksime me toa ümber mõelda suureks saaliks ja ma isegi lubaksin sul natuke ringi lennata. Natukene" No sel juhul ei saaks poiss külmetuda ja nad saavad ju mingid suured pehmed matid alla mõelda, et kukkudes haiget ei saaks. Ja pealegi oleks Lucy võimeline Kalini kinni püüdma (võlukunstiga), isegi kui too peaks kukkuma.

"Väga väga väga," noogutas Kalin. "Aga mu luuda pole siin," pomises kutt ja kortsutas natuke kulme. Ta luud oli tema asjade juures, magamistoas. Hetkel polnud Kalil aimugi, kus ta võlukepp on.