Kolm hobust

Lucy vaatas Sebastianile otsa "Oled sa hull peast?" ja tõstis enda võlukepi "Sa ei lähe täna mitte kuskile. Ma ei kõhkle sind siia voodi külge kinni sidumast, kui vajadus tekib", tõstis ta enda võlukepi ja suunas selle Kalinile ähvardavalt ja vaatas siis Sebastianile otsa "Mida sa mõtled? Lendluupalli lasta tal sellisena mängida? eriti tõrjuja osa?"

Kalin võttis oma riided ja hakkas neid selga ajama, kui Sebastian need saatuslikud sõnad lausus. "Sa paned mu valima?" küsis kutt. "Sa käsid mul valida tegevuse vahel, mida ma üle kõige armastan ja asja vahel, mille tagajärel saavad inimesed surma?" küsis Kalin. Ta oli sõnatu. Ja siis hakkas Lucy oma võlukepiga vehkima. Kalin kallutas oma pea viltu ja silmitses neidist. Ning nüüd ärritus Sebastian. "Ma saan trennis ka rohkem rahu kui siin," torises Kal ja tõmbas oma särgi selga, et sealt minekut teha.

Lucy saatis Sebastianile põlastava pilgu "Sest selgelt hoolin mina tema heaolust hetkel rohkem kui sina." ütles ta külmalt. "Kalin. Tagasi voodisse. Ma ei tee nalja." ütles ta siis enda võlukeppi ikka veel poisil hoides, vampiiri käsklusest hoolimata.

Lucy vidutas kurjalt silmi, kui tal võlukepp käest lendas "Sel juhul arvan ma, et ta ei ole hetkel adekvaatne selliseid otsuseid tegema. Ja sinu töö on teda hoida." ütles ta vampiirile süüdistavalt. No mida kuradit? Lasebki lihtsalt Kalinil minna? Kohta kus too isegi siis kui ta alla ei kuku, võib kohutavalt külma saada, kui higisena lendab? Lucy vaatas nüüd paluvalt Kalinile otsa "Palun. Sa tead ise ka, et trenni minek oleks täielik lollus. Pealegi olen ma sulle võlgu tolle öö eest, kui sina minu eest hoolitsesid. Nüüd on minu kord ja ma ütlen, et kui sa sinna väljakule lähed, siis juhtub midagi halba - Merlin loodab, et see oleks ainult külmetus. Mõtle nüüd ise ka. Kui keegi teine sinu meeskonnast sellise asja üle oleks elanud, ma olen täiesti veendunud, et sa saadaksid ta otseteed haiglatiiba."

Oi ei, Lucy just ei mänginud selle peale välja ju. "Aga keegi teine ei elanud. Vaid mina elasin. Ja ma elan veel ja veel ja veel seda üle. Sest see on minu otsus ja ma pean sellega toime tulema ja elama nagu normaalne inimene. Ükskõik, mis ka ei juhtuks, ma pean normaalselt edasi elama, mitte laskma teistel näha, kui nõrk ma olen," seletas Kalin ja vaatas siis Sebastianile otsa.

Oooo jaaa, Lucy läks selle peale välja praegu. Tüdruk kuulas poiste vestlust ja ütles siis vaikselt "Kui ma võiksin ettepaneku teha" ta vaatas Sebastianile otsa, kes kindlasti protesteerib tema sõnavõtu peale "Minu meelest te võiksite niiöelda graafiku teha? Kalin on ju nõrgim nendel päevadel, mil Sebastian, sina, ee... tema doonorlusteeneid kasutad ja päeval pärast seda? Miks mitte teha siis nii, et Kalin paneb trennid nendele päevadele, kus ee... Sebastianil on kõht täis? Ja kõik on õnnelikud. Noh... välja arvatud see teine vampiir, kellega peab midagi ette võtma, sest olgugi kui väga ma sinu vaprust imetlen, Kalin, mina ei taha kohe kindlasti mingiks doonoriks hakata. Aga tänase trenni sa peaksid küll edasi lükkama."

"Meil ongi graafik," noogutas Kalin. Aga jah, see Akela rünnak lõi selle sassi. "Ma ei jäta trenni ära," pomises Kalin ja kõndis voodi juurde tagasi, istudes sellele. "Sebastian, kas sa palun otsiksid Serenity üles ja ütleksid talle, et ta ise trenni läbi viiks ja, et ma ei saa ise tulla," palus Kalin. "Aga ma jään siia ainult ühel tingimusel," sõnas kutt siis. "Kui te kaks oma nääklemise lõpetate. Te panete mu pea valutama," esitas Kalin oma tingimuse.

Lucy noogutas Kalini sõnade peale. Tark otsus. Sebastiani lause peale pööritas ta ainult silmi. Polnud tema süü, et Sebastian temas halvima välja tõi. Lucy vajus sügava ohkega Sebastiani tugitooli, kohe kui too toast läinud oli ja naeratas siis Kalinile nõrgalt. "Kas sa tahad veel midagi peale söögi?" küsis ta siis vaikselt, tundes kergelt süüd, et ta niimoodi käitunud oli.

Ei tule enam tagasi? Kalin ei saanud veel midagi öeldagi, kui juba Sebastian kadunud oli. Kalin ohkas raskelt ja viskas end voodile külili, tõmbudes kerra. Ta tahtis Sebastianit. "Ma ei taha midagi," pomises Kalin. See oli kõik tema süü tegelikult. Ja kusjuures ta ei saanud arugi, miks Lucy ja Sebastian teineteist ei sallinud.

Lucy ohkas veelkord, nähes Kalinit voodis kerra tõmbudes. Tüdruk tõusis tugitoolist ja kõndis Kalini juurde "Palun vabandust..." ütles ta väga õnnetult ja poisi õlga kergelt pigistades. Ta tõmbas teki poisi jalgade alt välja ja pani selle Slytherinlasele peale. "Ma poleks tohtinud vahele segada. Aga ma tegin seda täielikult sinu huvides." sosistas ta siis ja läks kamina ette istuma rätsepaistes ja lihtsalt tuld vaatama. Ta oli ju ainult head tahtnud... ta ei tahtnud, et asjad niimoodi käest ära oleksid läinud.

Kalin noogutas. Vaht polnud. Ta oli suutnud Sebastiani välja vihastada. Äkki ikkagi peaks selle doonori värgi lõpetama. Robin ju tappis nagunii inimesi. Darren ilmselt samamoodi. Mis kasu sest oli, et Kalin siin maailma parandada püüdis üksinda. See ju ainult ärritas Sebastianit.

Lucy oli umbes kümme minutit tuld jälginud, kui kuulis praksatust. See oli see majahaldjas. Lucy tõusis enda kohalt püsti ja võttis haldjalt kandiku, tänades teda viisakalt naeratades ja küsis, ega nad midagi vastutasuks anda ei saa, kuid haldjas oli lihtsalt pead raputanud ja kadunud. Haldjas ei olnud piirdunud vaid nende asjadega, mida Kalin soovinud oli - kandikul oli lausa hiiglaslik toidumägi. Lucy vangutas pead ja läks kandikuga siis poisi juurde, asetades selle tema öökapi peale. Lucy küsis vaikselt "Kalin? Oled veel üleval?"

"Mhmh," mõmises Kalin ja ajas end istukile, nühkides oma silmi. Paaegu oleks magama jäänud. Kutt haigutas. Ta võttis kandikult tassi ja kallas sinna kohvi. See ajab ta üles. "Tead, see pole tegelikult nii suur asi, et sa peaks siin olema ja minu eest hoolitsema," lausus Kalin. "Sa pole minu ees mingi võlglane," lausus kutt.

Lucy võttis kandikult ühe kurgivõileiva ja näkitses siis seda. Tüdruk vaatas Kalinile silma "Sa päästsid mu elu. Ära arvagi, et ma selle ära unustanud olen." ja lisas siis, ikka veel poisile silma vaadates "Pealegi oleks ma seda igaühe jaoks teinud.", prefekt võttis siis saiast veel ühe ampsu. Milline inimene arvas poiss, et Lucy on? Ta ei suudaks kunagi kedagi lihtsalt niisama siia maha jätta, kui too keegi haige oli.

"Ära liialda, sa polnud suremas," muigas Kalin. Ta rüüpas suure lonksu oma kohvist ja silmitses hetke toitu. Nälg oli justkui meelest läinud ja tema puhul oli see veider. Äkki tal oli palavik tõusnud või midagi. Kalin tõstis käe ja katsus oma laupa. Tundus normaalne olevat.

Lucy vaatas kurbade silmadega poisile otsa "Ma arvan, et kui sind poleks tulnud, siis ma oleksin tahtnud surra." Tal käed värisesid natuke, kui ta veel ühe ampsu enda võileivast võttis, sellele otsa peale tehes. Luce kergitas kulmu kui Kalin enda laupa katsus. "Kas sul on halb olla?" küsis ta siis murelikult, ise samuti koolivanema laupa katsudes - tema meelest oli poisil väike palavik, aga ei midagi hullu.

Kalin ohkas. Tal polnud aimugi, mis tunne see on, kui sind vägistada tahetakse. Või noh, Brian oli ükspäev päris julmalt peale lennanud, aga see polnud vägistamine ja rohkem nagu katsetus, et kas Kal on ikka ta vennale truu. "Aga kõik läks hästi," lausus Kalin ja naeratas. Küsimust kuuldes raputas ta pead. "Ma ei tea. Mul lihtsalt pole isu," mainis kutt.

Lucy noogutas tummalt. Vahepeal ei tundunud juhtunu üldse mingi olulise asjana ja vahepeal võpatas ta kohutavalt iga kord, kui keegi teda puudutas. Ta vaatas siiski üles poisi poole "Sa peaksid ikkagi proovima midagi süüa. Nagu Sebastian ütles, toit on kõige parem energiataastaja, noh, puhkuse järel kohe." Lucy võttis taldrikult ühe juustuvõileiva ja viis selle naerdes poisi suu juurde "Kas ma pean sind söötma hakkama?"