Mulle meeldib ka metalli kolkida!

Keegi ei pahanda ju, kui ta natuke raudrüüdega kakleb... Sest elus vastane oleks ilmselgelt liiga palju palutud. Pealegi annab need raudrüüd ju paari viipega ära parandada. Niisiis seisis Akela nüüd keset raudrüüde ruumi, valides ohvrit. Ah, misasja - ohvreid. Pannud neljale raudrüüle peale loitsu, mis metallikolakad teda agressiivselt ründama ässitas, asus neiu madistama, jagades kiivritele ja rinnakilpidele rusikate või jalgadega hoope. Paari löögiga oli esimene raudrüü poole õhem, seega otsustas vampiiritar inimlikku jõudu rakendada. Paratamatult läks ta liialt hoogu ning ühe roundhousekicki tulemusel jäi üks ründavatest metallmeestest oma peast ilma, see konkreetne pea aga lendas grandioosselt läbi õhu ja just ukse poole.

OT: Julie~

Julie kõndis koridoris, mõeldes oma mõtteid. Järsku kuulis neidis kõva kolinat ja ta jooksis raudrüüde toa poole, kust lärm kostus. Võlukepi välja tõmmanud, suunas ta selle toale, kuid langetas kiiresti ning kohe pidi Jule ka varjuma, kuna üks kiiver lendas Ann´i poole. Näost umbes cm kauguselt mööda lennanud, põrutas neiu vihaselt :"Mida sa siin teed?!"

Akela ajas end häält kuuldes reflektoorselt sirgu. "Ah?" küsis ta ilmsüütu häälega. Silmanurgast lähemale kolistavat ja odaga vehkivat raudrüüd silmanud, virutas ta sellele paremsirge, nii et metallkolakas tagurpidi saltot tehes pikali lendas, et end uuesti püsti ajada. "Harjutan," vastas vampiiritar lõpuks, kummardus, et kirvehoopi tõrjuda, ja haaras võlukepi. Üheainsa viibutuse tulemusel peatusid kõik ründajad, neiu nipsas oma eebenipuust võlukeppi kergelt ja uksest välja lennanud kiiver, väga mõlkis, hõljus tagasi omaniku juurde. "Seda võiks nimetada... mugutreeninguks." Ta oleks peaaegu öelnud "surelikutreening", mida see ka tegelikult ju oligi... mingis mõttes. Plõnksatuste saatel kadusid mõlgid raudrüüde keretükkidest.

Julie ei saanud selle vaatepildi peale pahaseks jääda. Üsna koomiline oli vaadata kolisevaid rauakolakaid ründamas. Jah, sellised asjad tundusid Ann´ile naljakad. "Mugutreening? Kavatsed neid rünnata?" küsis Jule kulme kortsutades.

"Ei," hakkas Akela naerma. "Treening mugude kombel - ilma võlukunstita," selgitas ta ja lükkas ühe raudrüü pikali, mispeale see püsti tõusis ning taas oma kohale seisma jäi. Mingi maagia oli neil kolakatel juba sees - miks muidu nende kiivrid möödujaid "pilguga" saatsid ja jõulude ajal visiiride vahelt jõululaule kostis. "Kahevõitlus on kohutavalt lahe, aga miski ei saa vastu kõige primitiivsemale plekimõlkimisele." Justkui punktiks oma lause lõppu tegi vampiiritar jalalöögi kõrvale, lennutades ette jäänud raudrüü vastu seina. "Kindlasti need vennikesed siin ei pahanda, kui ma nad hiljem oma kohtadele tagasi panen." Lauset saatis naeratus.

"Ilmselt mitte. Küll aga võivad maalid pahandama hakata, nad ju muud ei tee, kui magavad või jutustavad," lausus Jule naerdes. "Nii et sulle meeldib toore jõuga peale lennata? Hea, et sa turniirile ei lähe," mainis Ann muigega.

Akela naeratas, paljastades rea valgeid hambaid. "Toore jõuga? Oo jaa. Garanteerib tulemuse iga kord," sõnas ta. Ja nii ongi. "Oh, maalid maalideks. Nad on kindlasti hullemaidki asju kuulnud ja näinud. Vaevalt et nemadki pahandavad." Kuigi neiu oli raudrüüde toas tükk aega ringi rahmeldanud, ei paistnud ta olevat kübetki väsinud või higine. Võlukepiviipega parandas vampiiritar metallmeestesse löödud mõlgid ning saatis need siis võlukepiviipega oma kohtadele tagasi, jäädes toa keskele üksi. "Ja mis sina ringi kondad?" päris Acid siis Julie'lt uudishimulikult. Ta teadis enamvähem kõiki seitsmendikke, miks ei peakski teadma, kui ta liblikana ringi lehvis.

"Tulin trofeede toast, vaatasin turniiri karikat," vastas Julie naeratades. Ta vaatas just seda, mis oli portaaliks Harry Potteril. Päris kena oli teine, tahaks endalegi samasugust. Jule pani nüüd võlukepi tagasi saapasäärde, polnud vaja Akelaga rääkides seda kuidagipidi kasutada.

"Ja mõtlesid: "Ooh, shiny"?" päris Akela muige saatel. "Maru kaval oli seda karikat väravavõtmena kasutada... Lihtsalt geniaalne. Aga surmasööjad on ikkagi sitapead," ütles neiu otse oma arvamuse välja. Antaks talle võimalus, maiustaks ta iga musta võluri kallal... Mõelda vaid - Gryffindori vägi eesotsas täitmatu vampiiriga! Woah! See Gryffindori vampiiri tiitel kõlas nii lahedalt, et Acid hakkas endamisi muhelema. Oujea.

"Oojaa, shiny. Muidugi geniaalne, Voldemort oli siiski tark, vaatamata sellele, mida ta tegi," lausus Jule noogutades. Kõik liidrid, just halvad, on siiski targad olnud, et üldse juhipulti pääseda.

Nagu vana rahu istus Akela keset ruumi maha ja hakkas sobrama ühes oma loendamatutest taskutest, mis tema pükse katsid, et sealt siis meigitoos tõmmata. Segamatult asus neiu oma suitsuseid silmi värskendama, nagu oleks ta meeletu lahingu maha pidanud. "Sa ka üldse enam füüsilise võitlusega tegeled? Või oledki taandunud toikaviibutamise taha?" päris vampiiritar, eri värvi silmade pilk peeglis, kuid hääl uudishimulik.

Jule hakkas turtsuma, vaadates, kuidas Akela hakkas meiki korrastama. Tüüpiline tibi, ei saa poolt tundigi ilma peeglita elada. "Igal õhtul käin jooksmas ja aeg-ajalt loon endale vastaseid," vastas Ann ilmselgelt jaatavalt.

"Aga ehtsa, elava vastasega oled viimasel ajal kakelnud?" Akela võttis sõna "elav" isikliku naljana ja turtsatas lause lõpus. No ta ei ole ju eriti elav - külm nagu laip, väga hauataguste, guulilike kalduvustega ja... Noh, okei. Klõpsatanud toosi kinni, torkas neiu selle taskusse. Tibi või mitte, ta oli meigitagi vastupandamatu. Vampiiri omapära. Siis ajas ta end püsti. "Üks asi on joosta, teine asi sellisel moel-" viipas vampiiritar raudrüüdele, "-endale vastaseid teha, kolmas asi aga ehtsa, mõtleva olendiga võidelda."

"Jah, aga võluväe abil," täpsustas Jule. Daniel´iga sai võideldud. Mis värk gryffidel oli, et nad võidelda tahtsid, varem olid nad ikka lambukesed. "Pakud ennast välja?" tahtis Julie teada. Miks mitte, enne turniiri tuleks ka see kasuks.

"Minugipoolest..." sõnas Akela muiates. "Aga ma teen ettepaneku võlukepid kõrvale jätta. Või eelistaksid sa kahevõitlust?"

"Miks ka mitte. Aga ausad võtted, mingit juustest kiskumist ei tule, mulle need chick-fightid ei istu," vastas neidis. Tüdrukute kaklused olid üpris naljakad, kui ainult küüntega vehiti ja kiljuti. Nice.

Oma võlukepi oli Akela jutu käigus mingisse taskusse torganud (küll saab olema lõbus seda hiljem otsida; tema taskud olid igasugust tsirkust täis). "Mina ei mängi pseudoreeglite alusel," lausus neiu kergelt naeratades ja painutas sõrmi. Olgu, nüüd test iseendale - ära tee Julie'le viga. "Noh, tule aga." Vampiiritari näole ilmus rebaselik muie, kui ta kaitseasendi sisse võttis. Martial arts FTW!

"Päriselt? Lihtsalt tulen, kargan kallale?" küsis Jule üllatunult. Ta eeldas, et Akela lendab kohe peale. Õlgu kehitanud, astus neidis Akelale üsna lähedale ning kiiresti kükitanud tõmbas Ann vastasel jalad alt.

Üritas tõmmata, that is. Akela reageeris välkkiirelt ning tegi tagurpidi salto, maandudes vahepeal kätele. Nüüd oli tema kord rünnakule asuda - easy, tiger - ning neiu sihtis Julie't täpse jalahoobiga, aeglustades seda inimlikule kiirusele. Ei ole vaja jalga läbi lüüa - lihtsalt jätta mulje, et ta pingutab kõigest väest, et saada üle igast mäest. Ka Julie-nimelisest.

Jule vaatas Akela saltot, päris kena. Kuna neidis siiani veel kükitas, oli löögi eest ainus võimalus põiklemiseks kandadelt tõuge. Kahjuks löök küll riivas neiut. End selili lükanud, hüppas Ann püsti ja sihtis jalaga Akela põlveõndlasse, nõrk koht igal inimesel, libahundil või vampiiril. Põlvili peaks vähemalt kukkuma.

Aisaraisk! Akela urahtas, kui põlv järsku nõrgaks lõi, maandus teisele põlvele ja tegi sellel kiire pöörde, sihtides Julie sääreluud. Jälle - reguleeri löögitugevust!

Kurja, Akela reageering oli kiirem, kui mõnel kassil. Jule tundis valusööstu läbi sääre. Sinna pidi küll sinikas jääma. Mõne sammu tahapoole taarunud, säilitas neiu tasakaalu ja läks Akelale ka kätega kallale, nimelt üritas Julie neidist näoli maha suruda.

Meenutades aega, mil ta Aasia riikides oma võitluskunsti lihvis, haaras Akela Julie käest, mis sirutus kindla plaaniga ta faceplantima panna, rakendas veidi jõudu ning heitis raveni üle õla selili põrandale, kuid tantsiskles siis eemale, et tema vastane saaks uuesti rünnakule asuda. See pakkus talle lõbu - käituda nagu surelik ja õrritada neid, kes tegelikult surelikud ongi.

Jule oigas, kui ta põrandale maandus. Pagana betoonpõrand. Mõne sekundi maas lebanud, tuli Julie järjekordse hüppega püsti ja jooksis Akela poole. Nüüd lõi välja betoonpõrandate eelis, kuna need olid plaatidega kaetud, sai neil mõnevõrra end libistada. Mõni hetk enne vastasega kokkupõrkamist "kukutas" Julie end, et tõmmata dorkil jalad alt.

Hahaa! Seda naudingut Akela Julie'le pakkuda ei tahtnud, ja kui raveni jalad tema omi niitma hakkasid, tegi ta lihtsalt ühe natuke ebainimliku hüppe, et õhus salto teha, pehmelt maanduda ning kiirelt ümber pöörata. Ta on jätkuvalt selle kaitsepositsiooniga rahul - las Julie harjutab turniiri jaoks. Tema on ainult see crash test dummy - aga näoga, millel on muie, lausa irve. Trololol.