Mulle meeldib ka metalli kolkida!

Jule tõusis püsti ja krimpsutas nägu. "Sa ei meeldi mulle enam nii väga," lausus ta. Mitte halvas mõttes, asi oli selles, et Akela oli nii paganama nõtke ja kiire. Jule hakkas aeglaselt Akela poole kõndima, jälgides igat vastase liigutust.

Akela irvitas. "Tõesti? Suuna see raev oma löökidesse," juhendas ta. "Aga ära lase pimedal raevul hoope mujale suunata." See võitluskunstide kohustuslik osa, keha ja vaimu stabiliseerimine, seesmine rahu, võis ju tema puhul mööda külgi maha joosta, kuid õpetussõnu mäletas ta endiselt. "Kujuta ette, et mina olen su siht, mis iganes see ka olema peaks, ja enne pole sa hakkama saanud, kui sa mu liikumisvõimetuks teed, tähenduses liigeselukk," andis neiu Julie'le ülesande, näol muie. Las madistab, ta võib ka veidi järeleandmisi teha, kui vaja.

Jule mõtles, et kas Akelal on must vöö või midagi. Kust ta muidu sellise jutu välja võlus. Gryffile jälle lähedale läinud, võttis Julie kasutusele vana nõksu. Parema jalaga vastu põlve virutamine näis hetkel ainus võimalus.

Oli küll must vöö, jah, aga kuskilt feodaalaja Jaapanist (ei ole faktis kindel, ei mäleta täpselt). Akela ootas, kuni Julie oli talle piisavalt lähedale jõudnud, tegi siis kannal pöörde ja põikas raveni löögi eest kõrvale, et omakorda sirge käega neiule hoop vastu selga anda. Ikka inimtugevusel. Ta hakkas juba biiti tajuma, jess!

Julie vastas löögile kiiresti hoobiga kõhtu. Ups, instinkti hakkasid kainest mõistusest üle olema ja hetkel muutus juba ründamine üsna reaalseks. Enam polnud see niisama trenn.

Mitte et Akela üldse midagi tundnud oleks. Korraks meenus neiule, et kui teda lüüa, võib luid murda... Ai-ai. Liiga hilja meenus see oluline asi. Julie liikumine aga hakkas muutuma loomulikumaks ning see oli ainult hea. Tähendab - tema vastane hakkab tantsusamme selgeks saama! Jätmata ühtegi võimalust temast kinni haarata, tantsiskles vampiir eemale ning võttis taas kaitseasendi, viibates käega, justkui öeldes: "No tule-tule, tule aga, missie."

Jule võttis kogu jõu kokku ja lõi Akelale üsna tugeva hoobi kõhtu, mis pidi tüdrukule tunda andma, samas, ta oli ju vampiir, mida Julie kahjuks ei teadnud. Lootusetu juhtum, vampiiriga kaklemine on sama hea, kui seinaga rääkimine.

OT: täpselt, ja mis juhtub, kui rusikaga vastu seina lüüa, ja veel kõvasti? krõks juhtub ; )

Akela näos ei liikunud ükski lihas, kui ta Julie'lt hoobi sai. Samas, Julie pärast peaks ta lausa muret tundma... On varemgi üritatud vampiire lüüa, kuid efekt on sama, mis telliskividega rusikate keele kõnelemisel - murtud luud. Hetkeks peatus neiu, eri värvi silmad murelikud.

"Mida," pomises Julie, enda üsna valusat kätt vaadates. See küll tulitas meeletult, kuid neidis ei näidanud seda välja. "Sa oled mingi metallplaadi alla neelanud või?" küsis Ann. Ühelgi normaalsel inimesel ei peaks selline keha olema, mis on justkui kivist...Kivist. Jule´ile meenus mets ja Darren...Kurat, ta on jälle suures jamas.

"Võib-olla... On sinuga kõik korras?" küsis Akela end sirgu ajades. Oli vaid loomulik tunda muret, kui keegi sind lööb ja sa seda kedagit piisavalt hindad, et teda aidata.

OT: Iseenesest on mälestuste kustutamine just selles tähenduses ja miski ei tohiks meenuda... Just saying.

OT: Seal sai natuke mainitud, et teatud sündmustega võib midagi meenuda.
"Jah," sõnas Julie. "Aga ära rohkem liha söö, su kehas paistab piisavalt rauda olevat," lisas Ann naeratades. Gaah, kuidas see käsi turniiriks ära paraneb. Tore lugu küll.

OT: aga loogika... Arvutis ka ju, kui midagi Recycle Binist kustutad, on see igaveseks kadunud... See ei kõla eriti reaalselt ja ma pole Potterit milleeniumi jagu aega lugenud.

Akela turtsatas. "Okei, jätan meelde," lubas ta, võttes uuesti kaitseasendi sisse. Kui tema ründepositsioonil olema peaks, oleks kogu see tants tema jaoks liiga keeruline.

OT:Dunno...Nii sai seal mainitud ja Darren paistis sellega rahul olevat:)
Tegelikult ei tahtnud enam Julie selle ilmselge vampiiriga võidelda. Akelat ei paistnud löögid üldse häirivat ja ta oli justkui kivisein. Inimesed ju enda lõbuks vastu kiviseina ei jookse või mis? "Alistun sulle," lausus Jule.

OT: ok, ise teate

Akela ajas end sirgu, näol väga üllatunud ilme. "Alistud? Nii lihtsalt kavatsedki alla anda? Sellega demonstreerid sa, et ei sobi turniirile..." Esiteks levisid kuulujutud päris kiiresti, et turniir käib, ja teiseks püüdis neiu oma sõnadega Julie's seda võitlusvaimu taaselustada - no kuule, ravenil olid mingi hetk juba päris head rünnakud!

"Minu teada on kõik turniiril osalejad inimesed," pomises Jule vaikselt. "Ja mul pole tuju vastu seina korduvalt joosta, mõttetu energiaraisk." Ta tahtis minna jälle jooksma ja seejärel loitse üle vaadata. Turniiril läks siiski rohkem aju vaja.

"Millest sa räägid?" Akela tundis seda vastikut kripeldustunnet, mis eelnes alati sellele, kui keegi hakkas ära tajuma, kes - mis - ta tegelikult on. Küllalt olid inimesed ära arvanud. Küllalt oli ta neid äraarvajaid kas tapnud või suhtlemisvõimetuks teinud. Millegipärast oli neiul tunne, et lolli mängida pole ka mõtet, kuna Julie teab, kuid ta ei saanud teisiti, kui pidi küsima.

"Mitte millegist," vastas Julie võltsi naeratusega. "Ma nüüd lähen, pean veel jooksma minema ja siis pessu," põhjendas neidis oma lahkumist, kuigi ta ei pidanud seda tegema. Ann pööras selja ning hakkas ukse poole liikuma.

"Oota nüüd. Ma ei saanud hästi aru. Mismõttes "kõik turniiril osalejad on inimesed"?" küsis Akela läbi toa kõndides, seisatades ukse juures, et Julie põgenemistee ära lõigata. "Ehk selgitad?"

Jule turtsatas naerma. "Me mõlemad teame, mida ma mõtlen, kuid kumbki ei ütle seda välja," lausus Ann lõbustatult. "Ära muretse, ma pole lobamokk," lisas Julie. "Võin minna?"

Akela kortsutas kulmu. "Ei, ma ei tea, mida sa mõtled. Ma ei valda legilimentiat, sorry. Ma tahaks väga kuulda, mida sa selle all mõtled," lausus neiu ning tema häälde sigines jahedus. Ta teab.

"Rahu, moskiito," lausus Jule. "Ma tahaks nüüd minna," lisas Ann. "Ja nagu ma enne ütlesin, your secret is safe with me." Mille pärast Akela muretses, Ann ju lubas, et ei räägi ja ta ei räägi ka. Mis siin enam tõmmelda.

Väga paljude asjade pärast muretses. Moskiitoks kutsumine kinnitas Akela kahtlusi. Hetkega oli neiul võlukepp käes ja ta sihtis sellega Julie'd. "Ma ei saa lasta sul jalutada minema teadmisega, et sa võid minna iga kell kellelegi koputama või jutu käigus kogemata välja poetada," sõnas vampiiritar süngelt. Ta polnud unustusloitsudes eriti vilunud, aga Obliviate peaks asjad korda ajama. Ta viipas napilt, kustutades ravenclaw' mälust teadmise, et Akela Torelli on vampiir.

OT: ei punni vastu : D

OT:Why not?
Julie vaatas samasugusel pilgul Akelat edasi. Ta ei öelnud sõnagi, lihtsalt jõllitas Akelat. Seetõttu ei saanud gryff ka kohe kontrollida, kas loits mõjus.

OT: sest see oleks feil, kui mul mälukustutusloits ei toimiks ja Acid pole ka mingi soss : D

Akela ei langetanud võlukeppi kohe, vaid nipsutas Julie silme ees sõrmi. "Julie? Mis teed siin?" küsis neiu. Neetud, et ta nii laisk oli ja omale kasulikke võimeid ei õppinud. Kaks tuhat aastat peaks olema ju piisav aeg, et end võitmatuks teha. Aga ei.

"Seisan," vastas Jule irooniaga. Mida ta nüüd teha tahtis....Jooksma minna ja pessu, muidugi. "Näeme," pomises Ann, hakates nüüd teist korda lahkuma.