Istun akna all loojumas päev, äkki kuju tuttavat näen..

Chachi istus esimese korruse koridoris oleva aknalaua peal ja vaatas õue, põhiliselt midagi nägemata. Ta oli mõttes. Väga sügavas mõttes, mistõttu ta ümbrust põhiliselt tähele ei pannudki. Osad inimesed küll kõndisid mööda, kuid tundus, et ka nemad ei märganud neidist ennast ja ausaltöeldes ei olnud tal hetkel selle vastu midagi. Tal oli liialt palju tegemist mõtlemisega. Ja millest ta mõtles? Sellest, millest ta viimati kuulnud ja lugenud oli. Vampiiridest. Ta oli ühe peatüki oma laenatud raamatust taaskord läbi saanud (jee!) ja nüüd ei saanud ta muudmoodi, kui pidi selle üle peas arutlema. Muul moel oleks tal sellest teemast ilmselt ükskõik olnud, kuid pärast vestlust Kaliniga see nii ei olnud..

Ot: Sebastiannnn..

Kui kellegi hääl tema juurest kostus, pööras Chachi oma pea sinnapoole, pilk täiesti ilmetu. Ta vaatas hetkeks Sebastianit, kuni reaalsustaju tagasi tuli ja ta aru sai, et keegi oli temaga just rääkima tulnud. Ta pilgutas paar korda silmi, meenutas, mida kutt just öelnud oli ning muigas siis. "Avastasin, et mul pole seda vajagi!" vastas ta.

Ot: Eem.. vist jah. Ma ei tea, mul suva.

"Tuleb välja, et nad lahkuvad niisamagi minu juurest," lausus Chachi, muie huulil. "Sina ju lahkusid." Ja Kaliniga sai ta lausa normaalselt suheldud! Ja seoses temaga tuli talle taas vampiirid meelde. Tüdruku muie kustus ning ta vaatas mõtlikult Sebastianit. "Mis su lemmiktoit on?" küsis ta äkitselt.

Chachi lasi Sebastiani küsimuse kõrvust mööda ja keskendus hoopis vastusele. "Pakuks? Kas see siis polegi midagi, mis kohe pähe tuleb?" küsis neidis ja küsis kohe otsa: "Mis su lemmikjäätis on?" Ta ei teadnud isegi, kuhu ta oma küsimustega tüürida tahab, kuid hetkel tundus, et need on vajalikud.

Kuidas saab mitte lla lemmiksööki? Kõigil oli mingigi lemmiksöök! "Apelsini?" Chachi krimpsutas nina. "Minu arust on see liiga hapu. Kas sulle meeldib hapu?"

"Järelikult?" küsis Chachi kahtlustades. Ta rääkis, nagu ei teaks, misasi see hapu on.. Tüdruk meenutas, kas ta oli kutti näinud kunagi suures saalis rohkem hapusid asju söömas.. Ta üldiselt jälgis kõiki. Kuid praegusel hetkel ei tulnud talle meelde seegi, millal ta üldse Sebi on seal näinud. Tüdruk kortsutas endamisi kulme.

Nüüd ütleb, et talle meeldib magus.. Olgu peale, ei tee vahet maitsetel. "Kas sulle koolitoit meeldib?" küsis Chachi järgmise küsimuse. Äkki lihtsalt pole teda märganud. Ka võimalus ju.

Nojah, kellele ikka koolitoit ei maitseks, nii et vastus väga ei üllatanud teda. "Ma olen lihtsalt.. uudishimulik," kehitas Chachi süütult õlgu, "mis su lemmikjook on?" Kui toiduteema ei meeldi, siis on alati olemas joogiteema! Pealegi, kas vampiirid mitte verd just ei joonud?

"Väkk," krimpsutas Chachi nina. Sebastianil oli veider maitse. Kui tal üldse oligi sellist asja. Kuid kui oli, siis oli see halb. "Minuarust ei sobi ühelegi veele mingi maitse juurde."

"Vot, sinu arust." Sebastian naeratas rahulikult. Kuid Sebatsiani arust mitte. Noh... väidetavalt. Ta ju jõi verd ikkagi.

Chachi noogutas, samal ajal mõeldes, mida ta peale vampiiripeatüki lugemist veel teada sai.. Ta jälgis Sebastianit. Tumedad juuksed, tumedad silmad, normaalset tooni nahk.. Normaalset tooni. Õigus! Vampiirid ei talunud päikest! Samas ei näinud kutt välja, nagu oleks ta pikalt kusagil siseruumides konutanud. Peale selle oli ta ka teda päikese käes näinud.. Deem. Äkki ta ei olegi vampiir? Niisama ei saa ju küsida ka. "Vana sa oledki?" küsis tüdruk.

Ot: Üldiselt see heledus on nagu tingitud sellest, et nad päikest ei saa..

Chachi muigas korra. On, on spioon. "Jaa, mul on üks salaoperatsioon nimega Sebastian, aga ära küsi, rohkem ma sulle rääkida ei saa," lausus vandeseltslikult. "Ahjaa, meelest läks," sõnas ta , kui kutilt ka vastuse sai. Seitsmendas käivad kaheksateist aastased ka!

Ot: Noh, okei, vahet pole, kuigi mul veits teine arvamus on

"Oo, nii hästi tead lausa," lausus Chachi muiates. Talle jäi mulje, et Sebastian väga nagu välismaailmaga ei suhtle, nii et see, et ta tema täpset vanust ja klassi teadis, isegi üllatas pisut. Ta uuris veelkord kutti. Kurat, see nahk ikka ei näinud normaalset tooni välja, aga sellegipoolest oli ta teda päikese käes näinud. Hmm.. Aina huvitavamaks läks. Talle meenus, et vampiiridel peaks ka külm nahk olema. No selle peab järgi proovima! "Anna oma käsi, ma ennustan sulle," ütles neidis täiesti tavalisel toonil ning jäi siis ootavalt slytherinlast vaatama.

Chachi juba täitsa lootis, et ta võtab kätte täiesti külma käe, kuid tundus, et sel täiesti tavaline inimsoojus on, kortsutas ta pahaselt kulmu. "No mismõttes," pahvatas ta kogemata valjult välja.