Istun akna all loojumas päev, äkki kuju tuttavat näen..

Sebastian kergitas kulmu. "Kas sa näed mind suremas?" küsis ta lõbustatult, kui tüdruk sedasi ütles. Kindlasti oli see soojus neiule veider, kui ta arvas, et Seb on vampiir. Ning see suremise asi... elujoon oli tal täitsa normaalse pikkusega. Mis siis, et ta oli elanud tuhandeid aastaid ja elab veel hea õnne korral.

"Ei, su elujoon on päris korraliku pikkusega," torises Chachi, olles endiselt pahane, et Sebi käsi soe oli. Oli ka asi, mille üle pahane olla. Talle ei tulnud hetkel meeldegi, et tema toon ja lause võisid mõjuda umbes nii, et tüdrukule ei meeldi see, et kutt nii kaua elab.

Sebastian hakkas naerma. "Sa oled tõesti pettunud selle pärast," ütles ta endiselt naerdes, kui nüüd enda käe vabastas, kuid igaks juhuks ei võtnud ta loitsu veel pealt ära. Ohjah.

"Olen jah," pomises Chachi automaatselt, kuid siis jõudis talle kohale, et Sebastian rääkis hoopiski milelgist muust. Ups. "Tähendab, ei," parandas ta end kiirelt, "ela heaga oma pikka elu. Mul pole selle vastu midagi."

Sebastian naeris ikka veel. "Sa oled veider tüdruk," ütles Seb varjamatu lõbususega. Chachi oli vist pisut sassis omadega või midagi sellist.

"Aitäh jah," muigas Chachi ning vajus siis taas mõttesse. Mis eripärad veel vampiiridel olid? Nad jõid verd, nad olid heleda nahaga, nad ei talunud päikest, nad olid külmad, nad olid kõvad.. Kõvad.. Ja tugevad! Hmm.. Mis oleks, kui ta praegu Sebastianit lööks? Pagan, tal oleks põhjust vaja.

"Kuule tõsiselt. Mida sa selle kõigega saavutada üritad?" Kui tüdruk tõesti tahab teada saada, kas Seb on vampiir või ei... noh, Seb võiks ju seda kinnitada, ning siis neidise mälu muuta. Viimasel ajal teadsid liiga paljud, et siin on vampiire.

Chachi ei laseks omal mälu muuta. Ta lihtsalt teeks.. midagi selle vastu. Ükskõik mida. Juhmistab Sebastiani ära enne, kui too seda teha kavatseks. Haha. "Mille kõigega?" küsis neidis süütult, nagu ei saaks aru, millest kutt räägib.

Sebastian oskab ilma võlukepita ja sõnadeta võluda, mis tähendaks, et Chachi ei saaks arugi, enne kui ta mälu juba muudetud on. "Minu lemmiksöögid-joogid, niiöelda ennustamine..." Sebastian muigas pisut. See oli nagu veider.

Nojah, selle vastu Chachi ilmselt väga ei saanuks, aga üritada ikka ju võib! "Ma olen lihtsalt uudishimulik, noh, ei või või?" küsis neidis, pannes häälde pisut solvunud tooni.

"Ma ei ole väitnud, et sa ei või, sa oled lihtsalt veidral viisil uudishimulik," muigas Sebastian selle peale. Oli küll.

"Mismõttes veidral viisil?" küsis Chachi silmi kissitades. No kammoon, ta lihtsalt uudishimutses. Lihtsalt. Ja jah.

"Kui sa tahaksid midagi teada, esitaksid sa mõttekamaid küsimusi kui mu lemmiksöök." Sebastian muigas. "Mida sa välja uurida üritad?"

"Söögiteema ei ole üldsegi veider, kusjuures. Kõik tavalised inimesed räägivad aegajalt sellest," lausus Chachi, mõeldes, ega ta sõna "tavaline" liialt ei rõhutanud. Vist mitte. "Mitte midagi," sõnas neidis trotslikult, kui Sebilt küsimuse sai. Reedab ta jaa end välja.

"Nii et ma ei ole tavaline inimene, sest söögiteema pole nagu minu lemmikteema?" Sebastian muigas. "Muidugi mitte." Chachi oli nagu veider inimene.

Ta ei öelnud, et see inimeste lemmikteema on, aga kui ta nüüd niiviisi küsis.. "Kas sa siis ei ole?" küsis Chachi ja lisas kiirelt: "Tavaline inimene." Kuti kommentaari lasi ta kõrvust mööda.

"Ma küsisin seda just sinu käest," ütles Sebastian võidurõõmsalt naeratades. Ohjaa, tüdruk kohe kindlasti arvas, et Seb pole inimene.

"No minu jaoks näed sa täitsa välja jah, nagu tavaline inimene," pomises Chachi, "aga kas sa ka oled? Mitte, et ma midagi kahtlustaksin. Ma olen lihtsalt uudishimulik, kas sa ka ennast niiöelda normaalseks pead.." Jälle see uudishimu.

Sebastian hakkas naerma. "Ooei, ma olen täiesti vampiir. Vaata, ma olen siin koolis selleks, et sinusugused ilusad tüdrukud kõik ära tappa..." Sebastian muigas pilklikult, kui käe sirutas ning neiu juuksed tema kaelalt pisut ära lükkas.

Chachi ei naernud. Ta oligi raudselt tegelikult vampiir ja lihtsalt tegi näo, nagu õrritaks niisama. Tuli siis kaasa mängida. "Okou," sõnas neidis, viies muige huulile. Kui Seb tema juukseid pisut eest lükkas, kadus muie koheselt.

Sebastian ju kõigest õrritaski. "Kardad?" Seb silmitses tüdruku nägu lõbustatult, kui pisut lähemale kummardus. "Peaks järele proovima su vere...?" Vampiiri huuled olid kõigest millimeetrikese kaugusel neiu kaelast.

"Ei, sõnas Chachi kergelt. Ta oli ju gryffindorlane, julgus oli üks tema omadusi. Peale selle ei uskunud ta väga, et Sebastian midagi teeks. Vaevalt, ta nii kergelt end välja annaks. Neidis vaatas hetkeks ruumis ringi. Kedagi polnud näha enam liikumas ja ainuke valgus tuli sealt aknast, mille laual tüdruk istus. Kuid mitte enam kauaks, sest kui Seb tema juurde kummardus, oli gryffindorlane krapsti püsti ja paar meetrikest eemal. "Ha-ha," tegi ta sarkastiliselt.

Sebastian pahvatas naerma. "No kuule, sa tõesti arvad, et ma oleks sind hammustanud? Inimesed ei joo verd. Vähemalt mitte mina." Seb muigas lõbustatult. Eksole. Pealegi oli tal kõht täis.

"Mõned raudselt joovad. Endaarust," lausus Chachi enda kaitseks. Olgugi, et Seb seda tegelikult välja ei öelnud, arvas ta endiselt, et kutt on vampiir. Äkki peaks Kalini käest uurima? Kuidagi trikiga panema ta vastama..

"Tead, ma pole verd isegi mitteproovinud, kuid sellelõhn on kohe kindlasti eemaletõukav, seega ma kohe kindlasti ei saa aru, kuidas keegi seda juua saaks." Seb muigas lõbustatult.