Kolmas känd paremalt (ehk Danette'i deit ehk läbu)

Ja kõige selle tantsu ja tralli ajal lamas Lance endiselt liikumatult samas kohas, kus enne. No mitte täiesti liikumatult. Ta siiski üritas midagi ette võtta ja end kuidagigi kasvõi külili keeerata, et verd välja sülitada, aga ainult ta vasak käsi liikus mingil määral ja sellest üksi oli vähe abi. Verd aina kogunes suhu ja enamus sellest voolas ta kurgust alla, teine osa kopsudesse, kui ta püüdis sisse hingata, ning see pani teda ainult rohkem köhima. Ta nägu oli verine, oli raske aru saada, kust see kõik tuli. Kulm ja huul olid kindlasti katki. Ninast jooksis verd. Ning kindlasti oli veel haavu ta näos. Keel veritses ka endiselt. Nii hullult polnud ta vist varem peksa saanud. Üldse peksa saanud. Ta juba tõsiselt hakkas mõtlema, et nüüd ongi kõik, sest hingata oli aina raskem ja tema köhimine hakkas meenutama verekorinat, mis oli lihtsalt rõve. Ta ei jaksanud end liigutada. Hea, et silma nägemine tagasi tuli. Ta nägi tähti taevas. What a beautiful ending. Ja ei mingit valgust kuskil tunnelis ega midagi. Ainult tähistaevas ja tema enda lämbumisest tingitud verekorin.

Oma kuradi kung fuga see neetud suleke oma tahtmist küll niim- oof! Nii lihtsalt Flynn kõhuli lendaski, kui tema oma mass talle kätte maksis (ja teda oli korralikult pekstud ka, arusaadav, kus see tasakaal läks). Kui Hurray tal kogu neetud käsivarrele liigeseluku peale pani, urises slytherin nii valjult, kui see võimalik oli. Huul tuikas. Rindkere tuikas. Külg tuikas. "Laperda minema, Hurray! See pole sinu asi vahele segada!" tegi Meraz kõvemat häält, laskmata hetkekski lihaseid lõdvaks - ta on Slytherini lendluud-kuradi-palli võistkonna kapten, ta ei anna alla! Eriti mingile sinisele! Toetanud vaba käe maha, pingutas blond noormees oma käsivarrelihaseid, nagu teeks kätekõverdusi, seljal istumas kaks neidu, mitte ei püüaks Hurray kammitsast vabaneda.

"Üldse ei huvita. Lance suudab vaevu hingata. Te saite piisavalt üksteist taguda, nüüd rahune maha," sõnas Daniel kindlalt, surudes mehe jalaga vähe tugevamalt maha. Liialt haiget ta siiski Flynn'ile ei teinud - see polnud ta eesmärk. Ta üritas lihtsalt kutti paigal hoida kuni too ise ka aru sai, et enam ei olnud mingit kaklust. See pole kaklus, kui üks osapool käsigi liigutada ei jõua.

"Daniel, aitab nüüd!" käskis Ninette. "Ja sina ka Flynn, sa said oma kättemaksu. Aitab!" miks nad kõik ära pidid rikkuma? Miks nad üldse kaklema pidid hakkama? Ja nüüd kakles Laurel selle Lance'i õega. Ninette tundis end kuidagi nii kinni seotult. Ta ei saanud mitte midagi teha ja teda ei kuulatud. Nina pani käe Danieli õlale. "Lase ta lahti," palus tüdruk ravenile silma vaadates.

Finley tiriti kaklusest eemale kohe, kui ta üldse näitas välja mingit soovi omalt poolt ussile näidata, milleks lõvid võimelised on - ta oleks seal ilmselt surma saanud, aga keda see huvitab. Üks gryffindoridest, kes oli koos tema ja Chachiga saabunud, hoidis neidu kinni, kuni ta lõpuks maharahunemise märke näitama hakkas. Siis hakkas see blond ussiplika sisisema... läksid Chachiga karvupidi kokku. Ophie tahtis nii väga, oi, kui väga kaasa lüüa, sellele blondile egole tou kirja panna ja demonstreerida, et sõnadest saavad teod, kui olla sitt inimene. Kui Daniel suurema Merazi pikali lennutas, sööstis näitsik oma e h t s a t e blondide juuste lehvides maas lebava Lance'i juurde. Kõik kohad olid verd täis... Kiirelt põlvitas ta noormehe juurde, otsides välja oma võlukepi. Mis need tervendavad loitsud nüüd olidki? Miks ta ei mäletanud? "Lance... Kuuled sa mind?" küsis Ophelia majakaaslase kohale kummardudes, silmad murelikud.

Daniel viis pilgu Ninette'le ja võttis siis jala Flynn'i seljalt ära, lõdvendades ka haaret kuti käe ümber, et too end ümber saaks pöörata. Vähe sellest, Dan aitas tüübi püsti lausa. "Ja nüüd tõsiselt aitab. Kaklus on läbi," kinnitas mees igaks juhuks, viies pilgu siis viivuks Ninette'le ja seejärel juba kaklevatele.. tüdrukutele? Mida kuradit? "Flynn, kutsud ise oma õe ära või pean ma vahele minema?" küsis Dan pilku tagasi slytherinlasele viies.

Jälle kord - töötas nagu kellavärk - vajas Flynn natukest aega iseenda jaoks, et maha rahuneda, või vähemalt rahunema hakata. Tundes, kuidas tema käsivars liigeselukust vabanes, lasi ta end jalule tõmmata - kõik käis ringi. Lükanud Danieli käe eemale, triikis noormees kätega - mille sõrmenukid olid punased ja kohati marraskil (ja kuivanud verega koos - Lance'i oma otse loomulikult) - üle näo, palvetades, et ta tasakaalu ei kaotaks. Sa vana vitt, kuidas kõik keerles! Ehk oli see järsult ülestõusmisest, aga pigem sellest, et teda oli pekstud. Oma endise vastase peale slytherin mõtteid ei raisanud. Sai, mis väärt oli. Aga ta ise peab nüüd pikali viskama. Õe mainimist kuuldes kihvatas Meraz märgatavalt, otsides pilguga Laurelit, kes... tuuseldas Worthlesstoni-tšikki. Ugh... Otse kõndimine oli paras challenge, kuid ta sai sellega hakkama, jõudes oma kaksiku juurde, haaras Laureli piha ümbert kinni ja tõstis ta üles. Olgu tänulik nüüd see väike blond lõvikutsikas. Mitte midagi rohkemat ütlemata sättis Draco Demetria endale kaenlasse ja, aeg-ajalt vaarudes, koperdas oma parima kuningakõnnakuga (nina püsti, selg sirgu ja rind kummi- ai, ei mingit rinda) Keelatud metsast välja, laskmata kellelgi talle midagi öelda või teha.

OT: Ja nii on ja nii jääb. Hilisemad pretensioonid esitada hiljem. ^^

Daniel sai viimaks kergendunult hingata ja tõmbas esimese asjana Ninette'i enda kaissu, suudeldes pehmelt neidise huuli. "Aitäh sulle.." sõnas mees tasaselt, pilk neiu silmades. Loodetavasti ei põhjustanud toimunu nende vahel mingeid jamasid. Dan'i pilk liikus Lance'ile ja Chachi'le, kes mõlemad vist üsna jamas seisus olid. "Ma pean vaatama, kuidas neil on," sõnas Dan pilku tagasi oma tüdrukule viies.

Ninette oli endiselt veel üsna pahane kogu selle jama pärast. Kuid ta suudles siiski Danieli vastu, ning kui too teatas, et peab Lance'i juurde minema, noogutas Nette, astudes sammu tagasi. "Ma lähen otsin kaksikud üles," vastas ta. Keeras end ümber, ning hakkas minema mööda seda teed, midamööda Flynn oma õega lahkunud oli. Tore, nüüd olidki asjad palju keerilisemad. Viimane kord kui ta keelatud metsa piknikule läheb.

Dan saatis Ninette viivuks pilguga, pöördudes siiski ümber ja suundudes Chachi poole. Nette'ga saab ta hiljem ka asju klaarida, aga need kaks vajasid tema abi kohe. Dan aitas tüdruku istuli ja uuris veidi ta nägu, heotes vahepeal pilgu Finley'le ja Lance'ile. "On sul väga valus?" küsis kutt siiski hetke veel neidise juures püsides.

Lance kuulis küll. Aga mitte sõnu. Ta kuulis lihtsalt mingit häält kuskilt eemalt ning tüdruku nägu oli udune. Kõik oli sedavõrd segasem. Ühtlasi kuulis ta oma korinat, kui ta hingata püüdis, aga ta ei saanud aru, et see korin tema enda kehast tuleb. See tundus justkui mingi loomulik heli olevat. Liam liigutas oma vasaku käe sõrmi ja kortsutas kulme, püüdes samal ajal naise nägu ära fokuseerida. Keeruline ülesanne.

Finley ei märganudki, et mõned inimesed - ei, päris mitmed - platsilt lahkusid. Murelik pilk tema silmis ainult süvenes, kui ta võlukepi välja otsis ja Lance'ile osutas, kasutades ühte tervendavat loitsu, mis talle lõpuks meelde tuli. Pindmised haavad paranesid küll, vähemalt nii palju kasu temast oli, ja veel ühe loitsuga kaotas ta vere, mis majakaaslase näol laiutas. "Lance, püsi minuga," tegi neiu häält, see katkes korraks ning ta neelatas. Rohkem ta noormeest aidata ei osanud - ja see loits, millega kanderaami esile kutsuda sai, talle lihtsalt ei meenunud. Miks, aju, vead sa alt just siis, kui sind kõige rohkem vaja on?

Saanud Chachilt mingisuguse vastuse, liikus Daniel Lance'i juurde, silmitsedes sõpra üsna murelikult. "Finley, palun aita Chachit," sõnas kutt. Temal olid ka mõned haavad kindlasti parandada. Ja tüdruk suutis vähemalt jalule tõusta, nii et teiste abiga saab ta koolimajja tagasi. Kusjuures enamus rahvast oli nüüd läinud. No muidugi, pidu sai läbi ju. Dan'il, nagu ühele nohikule kord ja kohus, oli vajalik loits meeles ja tühjast õhust tekkis sinna üks kanderaam, mille peale ta Lance'i hõljutas, tõstes kogu selle komejandi siis õhku ja hakates metsast välja suunduma.

Danieli häält kuuldes tõstis Finley pilgu, tahtmata Lance'i juurest lahkuda. Kuid Chachi oli endiselt seal, niisiis ajas neiu end lõpuks jalule, võlukepp sõrmede vahele pigistatud, nii et sõrmenukid kohati täiesti valged olid. Õnneks polnud majakaaslane nii halvas seisus, nagu arvata võiks, ning, parandanud pindmised haavad ja eemaldanud vere, toetas neiu teist lõvi, hakates koos temaga lossi poole liikuma.

Lance ei vastanud Finley'le midagi. Ta polekski saanud. Järgmisel hetkel tundis kutt, kuidas ta lendab ning Lance sulges silmad. Nüüdseks hakkas ta keha kogu valust tuimaks muutuma ja tunne, et ta lendab oli kõige parem tunne vist mida tema antud olukorras tunda sai. Ta armastas lendamist. Endiselt käis maailm ringi ja endiselt ei saanud ta aru, mis täpselt toimub, aga see polnudki oluline, sest ta lendas. Ja olgugi, et ta endiselt oma vere käes korises tundus see kuidagi normaalne. Nagu nii peakski maailmas need asjad käima.

Daniel kortsutas üsna murelikult kulme, viies vahepeal pilgu üle õla, et näha, kas Chachi ikka omadega hakkama saab. Finley'l tundus kõik kontrolli all olevat õnneks. Viimaks jõudsid nad haiglatiiba, kus, nagu arvata võiski, võttis neid vastu üks väga pahur haiglaemand, kes muidugi kohe uurima hakkas, mis juhtus ja ähvardas lausa direktorile teada anda. Dan suutis ta siiski maha rahustada, hõljutades samal ajal Lance'i voodile ja haiglaemand hakkas usinasti tööle, uurides esialgu haavu.

Käsi Chachil õnneks päris liigesest siiski välja ei läinud, kuid seda peaagu ja põrguvalu tegi see igatahes. Järgmisel hetkel ei olnud ta enam niivõrd juhipositsioonis, vaid hoopiski Laureli all (see kõlab niivõrd mitte kaklusena..), kus ta neidise pea tema näos ennast lõpetas. Aii, kurat, see oli ilmselgelt samuti ülivalus ning seekord veri küll tulemata ei jäänud. Eelmisele lisaks veel üsnagi palju, nii et ta nüüd näost täitsa kena välja nägi. Ja nagu sellest ei piisanuks, suutis ta samal ajal ka huulde hammustada, nii et sealt punast vedelikku aegamisi nirises. Ta ei jõudnud püsti tõusta - nägu tuikas liiga palju -, nii et tal ei jäänud muud üle, kui järgnevaid lööke taluda. Neidis tõmbus kägarasse ning ei lahkunud sealt ka siis, kui Meraz lõpetas, sest keegi oli ta sealt ära tirinud. Kuidagimoodi - Danieli abiga - sai ta veidi aja pärast istuli ning küsimuse peale ta lihstalt noogutas. Yeaah, right, ta nägu oli päris sodi omadega. Aga tundus, et sellest noogutusest piisas, nii et ta jälle ära kadus ning neiu end tagasi piakli ajas. Nii oli parem.. Järgmiseks tuli järgmine inimene, kes nüüd juba ka teda ravitses, nii et tal veidigi parem hakkas, kuid tal oli piisavalt palju ninast verd tulnud, nii et ta end vägagi uimasena tundis ja heameelega oleks pikali ennast uuesti visanud, sest muidu viskab ta lihtsalt pildi tasku. Tundus, et tal nii palju õnne siiski ei olnud, sest juba talutati ta püsti ja tal ei jäänud muud üle kui vaikselt Finley toel koolimaja poole sammuda.