I lendamise tund [IDGAF]

Joseph tatsus aeglaselt lendluudpalliväljakule, Maandumatu käes ning pilk õpetajannat otsimas. Keda aga ei olnud, see oli õpetaja. Well, yeah. Elab üle. Joseph istus kenasti murule, rätsepaistes, ning asetas luua enda ette maha. Huvitav, kui kaua ta ootama peab? Parem oleks, kui mitte väga kaua, muidu ta hakkab õhku joonistama või mida iganes, nagu ta teha tavatses, kui tal tõesti ääretult igav hakkas.

Neidis oli selga saanud süsimustad dressipüksid ja sama värvi pikkade varrukatega särgi. Nüüd astus ta sirge selja ja nõtke kõnnakuga lendluudpalli väljakule. See tund oli arvatavasti üks tema lemmikutest. Leandra oskas imehästi lennata ning oma kalli luua otsas istudes, mis reageeris igale tema puudutusele, tundis ta ennast taevas nagu lind.
Taaskord oli tema üks neist, kes esimesena kohale jõudis. See oli juba nii tavaline. Isegi õpetaja ei olnud veel kohal. Emmanuelle tõi kuuldavale vaikse ja sügava ohke ning ta astus Ravenclawi koolivanema juurde. "Päevast!" tervitas ta teda.

Ryan seisatas väljaku äärele jõudes ning ootas paar minutit seal. Poiss seiras kaaslasi kaugelt, tundes neis ära vastasmeeskondade tippmängijad. Luudasid nooruk nii kaugelt tuvastada ei suutnud, kuid mis muud, kui Maandumatud need ikka olla said. Kui su vanemateks on mugust isa, kes lendamist paaniliselt kardab ning ema, kellel muud huvid, ja lisaks sulle on peres veel kaks suud toita, siis ilmselgelt liialt raha lennuriista ostuks ei jäänud. Ega Ryan kurtnudki, siiani oli Piksenool teda suurepäraselt teeninud. Alati ei peagi sul tipptehnoloogia olema. Noormehel oli seljas eelmise aasta lennurüü. Ta polnud seda kevadest saadik kandnud, ning märkas nüüd ahastusega, et riideese pitsitab nii mõnestki kohast ebamugavalt. Jälle vaja uus osta, ema ei rõõmusta. Nende mõtete järgi võiks otsustada, et poiss mõnest viletsamast perekonnast tuleb. Asi polnud aga pooltki nii, lihtsalt prioriteedid olid muudes valdkondades.
Noormees otsustas, et oleks paras aeg ka ennast teiste juurde vedada. Ta lonkis aeglasel sammul üle rohelise muruplatsi.

Ka Daniel vedas end lendamise tundi kohale, tunni jaoks sobivad riided seljas ja luud järel lohisemas. Jeah, just nimelt lohisemas, sest kuigi ta muidu ikka koolivara austas ja puha, oli tal alati väike lootus, et kui ta luuda karmilt kohtleb, läheb see katki ja ta ei pea lendama. Mitte, et ta selles sakiks. Ta sai hakkama ja värki, aga kuti tähelepanu hajus lihtsalt õhus olles väga kiiresti. Ja noh.. Talle ei meeldinud mingis aines ainult 'hakkama saada'. Ta tahtis täie kindlusega peale minna, aga lendamises see puudus. Platsile lähemale jõudes kergitas ta luua siiski õhku ja leidis endale vaba koha teiste ravenite juures, noogutades neile tervituseks.

Nagu näha oli platsile juba hulganisti rahvast kogunenud. Kuskilt kõrgelt kihutas alla Ninette, kes oma Maandumatul ideaalselt klassi ja majakaaslaste juures maandus. Ta blondid kiharad olid hobusesabasse seotud, tukk lahti. Seljas oli tal lendluudpalli vorm, olgugi, et ta tegelikult meeskonnas ei mänginud. Vorm talle meeldis ja miks mitte oma pühendumist näidata ja seda tunnis kanda. Mitte, et ta õpsile poeks, oo ei. Talle tõega meeldis see vorm. Ja tema seljas nägi nagunii kõik hea välja. Pealegi tuli ju oma teamspiritit ka näidata. Go Slytherin, go! Neidis hüppas graatsiliselt oma luua seljast maha ja seisis kaksikute juurde. Sõnagi lausumata viis ta pilgu üle rahva, et näha, kes neil siis juba kohal on. Hmm, mingi uus nägu mäkrade ridades. At least oli kuti soeng laitmatus korras. Lausa nii korras, et kahju, kui see nüüd tunnis rikutud saab.

Edev ja upsakas nagu paabulind rambivalguses, mida kujutas endast igasugune tähelepanu, saabus Flynn Laureli kõrval. Kogu maailm peab taas nägema, et ta on madude kapten - ja Maandumatu tema käes oli kuradi moodi uus; nende pere ühes mõisas oli endiselt alles tema papsi luud, millega mees Sigatüüka ajal lendas, ning hoolimata oma vanusest lendas see luud veel hullu moodi hästi... Kole kiusatus oli see kaasa võtta, kuid südametunnistus ei lubanud sellist reliikviat rappimiseks tuua - teada tema hooguminekuharjumus, kui ta õhku jõuab. Ringi vaadates ei näinud noormees oma ema mitte kuskil, küll aga oli seal ports kotkaid, ning inimesi ilmus järjest juurde. Igast küljest - sest Ninette'i ilmumine oli kõike muud kui etteaimatav. "Ja ma ikka imestan, miks sa meeskonnas ei ole," mainis Draco nii muuseas, muie suul. "See vorm sobib sulle suurepäraselt." Ja luua seljaski pole neiu miski kartulikott.

Ainus gryffindorlane astus lõbusal sammul platsile. Nagu ikka oli Lance'il hea tuju. Lendluudpalli vorm seljas ja luud õlal sammus ta kõigist teistest ükskõikselt mööda ning jäi pidama alles Ravenite juures. "My fellow classmates," lausus ta, huulil lõbus naeratus. "Ja mis sa mossad?" küsis Lancelot Danielile kerget müksu lüües. Ta toetas oma luua maha, sest ega see portselanist olnud, et kohe puruks läheb. Ta oli tõrjuja ja tema luud elas igasugu rõõmud üle.

Tüdruk jõudis platsile, kus ülejäänud rahvas juba kogunes. Loodetavasti polnud veel tund alanud. Payton tervitas õpetajannat, enda tuttavaid ja läks teiste ravenite juurde. Sel aastal oli neil suur võimalus võita lenduupallis, kuna koosseis oli tugev ja treenitud. Ka strateegia tuli ilmelt sellel aastal parem.

OT: U sure u're in the right house?

"Oh, you know.. Lemmiktund mul ju siiski ja puha," sõnas Daniel ülima sarkasmiga Lance'ile vastuseks, ohates kergelt. Polnud mõtet mossitada tegelikult, aga no.. esimene tund ja ta polnud ammu lennanud ja värki. Kutt noogutas ka õele kergelt tervituseks. Hah, mis Paytonil viga. Tema oli geenidega selle lendamisehulluse ka kaasa saanud. Dan oli ainus, kes ilma jäi. Must lammas.

"Aah, ära pisarda," muigas Lance. "Küll sa hakkama saad. See on sul veres siiski," mainis ta. Kas mitte kõik Murray'd kes nende ees käisid polnud mitte vapustavad lendajad ja meeskonnas kõik. Hell, Danieli tädi oli küll mingi lendluudpalli äss. Aga Danieli isa oli vist see aju pool. Ju ta oli oma isasse. "Sa lihtsalt ära mõtle üle," muigas Lance. "See kõik on väga loogiline tegelikult," oli ta kindel.

"Keegi peab teile ju kaasa ka elama," naeratas Ninette. Muidugi sobis see vorm talle. Neidis muigas, üks suunurk veidi kõrgemal kui teine. Aga mitte kuigi kauaks, sest siis tuli Frost suure kära ja kolinaga. Nina silmitses kutti pea kergelt küljele kallutatud, kui ta käsi oma luua otsale toetas. See märkus Murray'de kohta ajas teda vaid rohkem muigama ning huffid samuti. Kuigi nendega polnud tal pea üldse kokkupuuteid, nii et las nad olla. "You tell us," vastas prantslanna oma veetleva aktsendiga ja vaatas Forstile otsa. Wonder, mida nad esimeses tunnis üldse teevad.

OT: Norat pole platsil, nagu ta esimeses postituses mainis.

Flynn hindas slytherine kõrgelt - kõrgemalt kui ülejäänud asjapulki -, aga Frosti käitumine talle ei meeldinud. Nagu see tüüp omaks kogu maailma ja võiks niisama nämmutama tulla. Jah, nende iseloomud olid sarnased - vajadus olla kõige juht ühiseks tunnuseks -, kuid tema pidas end lõbusamaks ja naljatlevamaks. Plähv, plähv, plähv, tundus Frosti saabumise saateks kõlavat normaalsete inimkeelde tõlgitavate sõnade asemel, ning Flynn jälgis Drew'd, kulm kergelt kortsus. "Katsu ainult mu empsi tundi rikkuda, tuust," hoiatas noormees. Teda sasipeaks nimetama? Mida fakki? Tema juuksed on alati oma parimas olekus! Oh, muide, kahemunakaksikud ei pidanudki teineteise koopiad olema.

Kõlas kellegi ülilõbus naer, kui kohale tuhises Fuchs isiklikult, oma tuliuuel luual, mida ta nüüd omada võis. Ta tegi rahvale tiiru peale ning maandus siis eriti suure kaarega. Kutt haaaras oma luua kätte ja sammus nina püsti oma fellow slytherinide poole, teepeale jäid ette kotkapojad ja lõvikutsikas. "Eest ära, te hingate mu ego õhku," teatas kutt üleolevalt ja tõukas enda eest kõik, kes ette jäid. Oi, see pisike nähvits oli väge täis. Peagi seisis ta teiste slythide kõrvale, olles neist tunduvalt lühem, aga tema ego tegi pikkuse tasa. "Meraz," noogutas ta tervituseks Flynnile. "Frost," sai Drew tervituse. "Ja minu kõige ilusamad daamid," muigas poisiklutt kavalalt. "Korraldame ka midagi või vahime niisama?" küsis ta kohe, teadmata, et neil juba käib selleteemaline arutlus.

"Keegi ei räägigi millestki halvast. Keerame paari dorgi luuad teistpidi ja lükkame mõne kotka oma luua seljast maha. That's all. Nobody was talking about screwing your mother," lausus Ninette võluvalt, kui Flynnile otsa vaatas. Kus seal fun on, kui nad siin tunnis vagusi istuvad? Funi polegi ju. Ning siis ilmus kohale nende rebane. "Hei, Kassu," naeratas Nette talle ja sasis kuti juukseid. Väike asjalik poiss oli taas nendega. Tore kui sul oli kedagi enda asemel tanki saata ju.

"Vabandage mu entusiasmi, ma olen lihtsalt paranoiline, muud midagi," torkas Flynn, vidukil silmade pilk endiselt Drew'l. Calm the fukc down, man. "Ja tema nimi on Laurel, Drew." Sapiseks märkuseks see jäi, sest siis ilmus kohale Kaspar koos oma Slytherini-väärilise egoga, tuletades nii kangesti meelde teda ennast samas vanuses, et ta lihtsalt pidi kergelt muigama. Näete. Nii lihtne ongi teda ärritada - rahuneb sama kiirelt maha. "Jou, Kaspar. As hyper as ever, I see," sõnas noormees.

Kaspar silus oma juukseid, kui Nina neid sasinud oli. No mida. Hakkab peale. Kuid poisid tervitasid teda ikka korralikult ja see tõstis jälle kuti ego. "Hyper ikka," noogutas ta Flynnile. Mida iganes see ka ei tähendanud. Midagi head vist. Oleks see halba tähendanud oleks teised naernud, aga nad ei naernud. Ja kui see tähendas seda, mida ta arvas, et see tähendab, oli kõik korras. Ning siis pöördus Drew tema poole. "Muidugi ma olen käpp," noogutas Kaspar. Ta oli alati käpp kui midagi kellelegi korraldada oli vaja. Nagu näiteks eelmine aasta, kool polnud veel nädalatki kestnud kui Kaspar tüdrukute magamistoa konni täis oli meelitanud. Või kui ta pisikesi usse peitis plikade šampoonipudelitesse. Peaasi, et see mdiagi ägedat oleks, et sa särada saaks.