I lendamise tund [IDGAF]

Olles kõigest teine gryffindorlane, ilmus ka Chachi lendamisetundi, luud käes, viitsimata meeskonna riideid selle jaoks selga panna. Sobivad ka muud. Kohale jõudes viis ta hetkeks kahtleva pilgu ümbrusele, avastades üpriski kiirelt, et seal oli way too palju slytherinlasi. Oh, well. Neist tuimalt mööda kõndinud, läks ta ravenclawide juurde, kus tema vend pidevalt peatus ja kuhu ilmselgelt ka siis tema saabuma pidi. Hõiganud ühe kerge "hei" neile, jäi ta Lance' kõrval seisma, toetades küünarnuki tema õlale ja pea käele. Mugavus ennekõike ikka.

Kaspar hüppas samuti oma luua selga, kui Laurel minema tõmbas, et ka teisi oma lendamisega trollida, kui Frost küsimuse esitas. "Ei, ma... vist nägin neid isegi tegelikult," lausus ta meenutades. "Minu meelest jalutasid nad metsa poole," mainis ta. Küsimus oli millal see veel oli. No mõni aeg tagasi oli. Suht hiljuti siiski. Läksid põõsastesse, mis muud. Puhketoas ju rahu ei saa. Kaspar naeris kergelt ja tõusis õhku, vaadates siiski Drewle veel otsa, nagu ootaks tagant kiitmist või midagi.

Kaspar noogutas innustunult, ning kihutas Laurelile järgi. Ta lendas vaid meetri kõrgusel maast ja müksas oma teel võimalikult palju kotkaid ning mäkrasid. Get out of my way! Ta tõusis kiirelt ja kõrgele õhku ning vuhises siis alla poole tagasi, et inimeste ümber tiiru teha. Ja näe, sealt tuligi Drew kaua oodatud Kate. Ta oleks juba kuti juures maandunud ja talle midagi öelnud, kuid aimas, et tüüp juba oma õde märkas. Seejärel tuhises Fuchs taas õhku ja kihutas vihinal teiste kohal, tuul kõrvus tuhisemas. Kui tore ja vahva oli olla alles laps.

Ninette viis pilgu Flynnile. "Sina ju ei seisa," mainis ta siis, kui ka enda luuale istus ja ilma sõrmedeta nahkkindad kätte tõmbas. Muie ei kadunud Nette huulilt. Küsimust kuuldes viis ta silmad tagasi Drew'le. "Kusjuures," vastas ta sissejuhatuseks, märgates Kate'i nende poole saabumas ja siis juba tegigi see linnuke ise oma noka lahti. Ninette võttis ühe käega luua varrest ja tegi teisega Drewle silma, kui samuti õhku tõusis. Nüüd sai Frost oma õeraasuga rääkida. Nette jäi üleval, teiste kohal hõljuma ja neid lihtsalt jälgima ning tunni algust ootama. Trollimine võis tunnis alata, hetkel sai Kaspar teiste närvi ajamisega suurepäraselt hakkama.

Ninette naeratas Drew'le kui too tema juurde tuli. Kavalalt, nagu alati. Ta viis pilgu alla, kus Kasper inimeste vahel kihutas ja neid närvi või segadusse ajada püüdis. Ojaa, Kaspar oli omaette tegelinski. "Nii mõnigi peaks temast eeskuju võtma," leidis Nette, kes nüüd oma pilgu taas Frostile kinnitas. Jeah, ilmselt on poisike varsti jamades ja siis peavad suured poisid talle appi minema. Või midagi. "Sa näed oma vormis hea välja," mainis neidis kutti endiselt silmitsedes. Vorm, nagu vorm ikka, aga hoopis teistsugune kui nende kooli vormid. Drew'l oli siiski perekonnavorm. Ninette võiks lasta ka endale oma isikliku vormi teha. Mis siis, et ta meeskonnas ei mängi.

"Ma rääkisin väikestest," naeris Ninette, kui Drew arvas, et tema peaks ka lapsikusi korda saatma hakkama. Eelmisel aastal oli Kaspar kõige silmapaistvam essakas. Ja sel aastal oli ta kõige silmapaistvam teiseklassi jüts. Kõik ülejäänud jäid talle ikka alla, olleks pigem tagasihoidlikud. Mõni ime, et kutt nendega rohkem hängis kui omavanustega. "Mulle meeldib see vorm ja see on uus. Mine tea, äkki teen selles väikseid muudatusi," märkis neidis. "Pealegi näitab see meeskonnavaimu," arvas ta ja mine tea, äkki tõi head õnne ka kui ta nende meeskonna värve kannab. Viimase küsimuse peale viis Nina pilgu alla, kus Meraz veel oli. "Mulle ei meeldi mängida midagi, millel pole minu reegleid," selgitas Nette kavalalt muiates ja viis pilgu Drew'le. Kõige suurem põhjus, miks talle lendluudpall ei meeldinud. Nooh, selles osaleda. Vaadata ta seda võis ja häda pärast ka tunnis mängida. Nina lasi oma luuavarrest lahti, istudes endiselt kindlalt Maandumatu seljas ja kohendas oma hobusesaba. "Võib-olla ma peaks oma nime keebile tekitama," või midagi vaimukamat. "Kuidas koolivanema märgi kandmine edeneb?" küsis prantslanna taas oma luuavarrest haarates.

OT: Me just flying around, being awesome and sh!t. Don't forget me even if I don't write a wall of text in this topic every 5 minutes, kay.
Oh well, I am so not flying, as noted. Fukc this.

"Aga kui nad lahti on, on nendega ebamugav lennata," mainis Ninette. Pikkade juuste võlu. Kui oli vaja midagi teha olid nad igalpool su näos laiali. "Võim on ju sinu käes," leidis neidis ja võimukad mehed talle meeldisid. Kohe kindlasti. Jaah, miks ta muidu Slythis oli eks ole. Võim meeldis talle pea igal kujul. Kui ta just sellele alla ei jäänud. "Minu reeglid oleks lihtsad. Ei mingeid reegleid," muigas Ninette lõbusalt. Hoopis toredam mängida ju. Lööd kellegi luua seljast maha ja mingit karistust sellele ei järgne. Vastane saab pomma sinu rõngast läbi ja sa vaidled vastu, et ta nägi seda unes. Ninette turtsatas lõbusalt oma mõtete peale. Kui Frost aga minema kihutas saatis Nina teda mõne aja pilguga ja kihutas siis kutile järgi. Just. Lennata, lennata, lennata ja olla vaba! Ta tuhises Frostist mööda, keeras oma otsa ringi ja kihutas siis taas kutile vastu. Kui nüüd kas tema või Frost oma suunda ei muuda, kihutavad nad kokku. Aga selline hullumeelne Ninette ju oligi.

Leandra oleks peaaegu maha kukkunud, kui ta müksu enda kuklas tundis. Tütarlaps hõõrus oma kukalt, hoides tagasi pisaraid, mis valust tema silmadesse tulla tahtsid. Ta vaatas põlastavalt slytherinlasele järele, suutmata uskuda, kui madalale nood tõesti langenud olid. Kas nende majas ei olnud enam kedagi, kes suudaks kinni hoida kasvõi mõnest reeglist? Pidid nad tõesti tegema niisuguseid rumalaid asju?
Neidis langetas käe ja vaatas kahte pisikest verepiiska oma sõrmede otsas. Tõesti! Ilmselgelt oli noormehe luud või selle okkad teda nii tugevalt kriimustanud. Ravenclawlane hingas sügavalt sisse ja sulges silmad. Rahu, sosistas ta iseendale, hoides ennast kõigest väest tagasi, et ta kättpidi tollele kallale ei läheks ja sellelt neetud luualt maha ei kukutaks.

Tund oli juba umbes-täpselt viis minutikest käinud, kui professor Meraz i s i k l i k u l t leidis aega platsile ilmuda. Seljas valged retuusid ja must pikkade varrukatega kenasti ümber keha liibuv sviiter, käte ümber ilma sõrmedeta mustad nahkkindad ning jalas pikasäärelised mustad nahksaapad. Naise blondid juuksed olid lahti ning langesid pehmete lainetena õlgadele. Üleüldse nägi ta välja hot and dangerous nagu tavaliselt, mitte miski peale fakti, et ta oma lapsed ka seal tunnis olid, ei andnud märku sellest, et ta oleks äsja kolmekümnendate teise poole jõudnud. Maandumatu sõrmede vahel, liikus naine platsi keskosa poole. Muidugi olid enamus slytherinlasi juba õhus, kaasa arvatud tema enda lapsekesed(yeah, ma totally kirjutasin praegu oma pojakese eest ka, sue me) - well, tegu oli lendamisega after all. "Mis passite seal nagu töllakad? Viimase informatsiooni järgi on tegu siiski veel "lendamise", mitte "juhmi näoga istumise ja vaatamise" tunniga..." kajas Nora siiani ütlemata slytherinlaslik hääl juba kaugelt üle platsi, kui ta istuvate õpilaste poole liikus. No oli tõsi, et ta siiani puhtaverelist madude maja teistest n a t u k e n e rohkem eelistas, aga no ole nüüd, teda ei saanud väga süüdistada ka kui kõik ülejäänud ennast niimoodi üleval pidasid. Mis hinnetesse puutus, siis ü r i t a s ta oma silma majade koha pealt kinni pigistada. "Ärge arvakegi, et ma kellelegi luua kõrval seismist ja "üles" hüüdmist õpetama hakkan.. mis te olete, esimene klass?" sarkasmitses blondiin oma vetruval naiselikul sammul õppuriteni jõudes. "Ausõna.. nagu näeks luuda esimest korda.." lisas ta "are-you-retarded-or-what?" pilku üle molutavate õpilaste libistades, teades suuepäraselt kes neist meeskondades mängisid. Enne kui kõik õhku kaduda jõudsid, togis Meraz üht hufikutti(White) paar korda luuavarrega. "Sina... tood kuurist pallid," käsutas ta vastuvaidlemist mitte kannataval häälel, enne kui silmad õhus olijatele viis. "Viis soojendusringi - show me what you can do," hüüdis ta oma kõlava ja v ä g a valju häälega, enne kui "daamipoosis" luuale istus, mõlemad jalad ühel pool, jäädes niimoodi meetrikese kõrgusele maast hõljuma. Parem oleks, kui too huff ka reaalselt jõuaks pallikohvri välja vedada ja nad igavesti ootama ei peaks.

Daniel ohkas, kui õps välja ilmus, sest noh.. Enam ta luua selga istumist edasi lükata ei saanud. "Lendaks alla ja murraks käeluu.." pakkus ta veel enne, viies lõbusa pilgu Lance'ile, kuid ronides seejärel siiski luua peale ja tõustes õhku. Nagu öeldud, lendas ta üsna osavalt, aga noh.. Välisilme oli petlik.

Lestrange oli sunnitud oma valu unustama ja ta suunas oma pilgu blondiinile, kes väljakule ilmunud oli ja sarkastiliselt nendega kõnelema hakkas. Ravenclawlane ohkas. See kooliaasta läks üha hullemaks ja hullemaks! Neidis võttis luu õlalt ja istus sellele. Ennast maast lahti tõuganud, tõusis tütarlaps kõrgele õhku. Tavaliselt ta nautis lendu, kuid praegu tundis ta ainult tüütut peavalu, mis endiselt pisaraid silma tuua tahtis. Õnneks kuuletus luud talle piisavalt hästi, et tütarlast selle seljas hoida ja igale liigutusele hästi alluda. Seejärel hakkas ta kiiresti ümber väljaku tiirutama, kihutades paljudest õpilastest mööda.

Ei mingit vastuvaidlemist. Miks ta oleks pidanudki? Seda oleks teinud ainult need uhked slytherinlased, kes hetkel õhus oma tähelepanuvajadusi rahuldasid. Nooruk pidi tõdema, et tegelikult oli neil, millega eputada. Maandumatutele ei saanud ükski luud vastu, poiss teadis, et jääb kiiruselt neile k õ v a s t i alla.
Noormees ei mõistnud, miks mitte loitsida pallikasti ise kohale tulema. Siiski ei otsustanud Ryan uuesti üle välja kõmpida. Selle ülesande jaoks oli luud parajalt praktiline. Poiss istus Piksenoole selga ja tuhises kuuri poole.
Pallikohver seisis ilusti oma kohal. Nooruk haaras vasaku käega kindlalt sangast, ning naases lennuväljale. Ta peatus õpetajanna ees ning asetas kastikese ilusti tema ette maha, kergelt kummardudes.

Joseph tõusis, kui õpetaja platsile ilmus. Fun. Viis soojendusringi, sobib kah. Igatahes tõusis ravenclawi meeskonna tõrjuja õhku ning kihutas sõitma.

"Essakad!" kisendas Kaspar kui ta Danielist ja tolle dorklasest boyfriendist möödus ja Murray'le vopsu vastu pead virutas. "Hip-hip-hurray!" hõikas Kassu juba eemalt, kui siis tolllest huffikutist(White ilmselgelt) mööda tuhises ja ta pikali lõi. Ups. Otsa ringi keeranud kihutas ta platsile tagasi. "Mida te munete," lausus ta ning naeris valjult. Tõusku nüüd lendu ja hakakem mängima juba. "Tere missis Meraz, te näete rabav välja," tervitas kutt sõbralikult õpetajat ja tuhises siis kõrgele kõrgele taevasse, aga mitte väga kõrgele. Ninette ja Drew näiteks olid hetkel tema jaoks natuke liiga kõrgel. Uuesti sööstis ta alla nagu välgunool, et kellelegi tuulesoeng tekitada. Ega ta siis halba tahtnud, ta ju lõbutses.

Kuskil seal vahepeal, teinud oma igapäevased Imma-little-daisy-sirutused ära, nagu ennasttäis Slytherini häbile kohane, tõusis Flynn õhku, unustades mõne sekundiga eelnevad lahkhelid. Ta võis vanduda, et sündis luua seljas - mis seletaks seda, miks Laurel teda kogu aeg tagus, nagu ta oleks õele midagi teinud. Oma ema hirmuäratavalt tuttava hääle tundis noormees kaugelt ära, naine püsis samas elemendis, mida kasutas papsi kallal... Viis soojendusringi - aga teeks kümme? Nevertheless oli ta kohe liikvel, pilk terav ja meeled valla, valmis igasuguseid takistusi (nagu aeglaseid mäkrasid või mökutavaid kotkaid) vältima, ning vajadusel natuke takka innustama. Mingi sirge ajal laskus noormees madalamale, rihtides end nüüd printsessilikult luuale sättinud emme Merazi tasemele, ja lendas pea alaspidi naisest mööda, hoides käte-jalgadega kindlalt luuast kinni. "Hei, emps," oli tema lavale saabumise tähesärane repliik, ning läinud ta oligi. Woosh!

Daniel kortsutas üsna pahaselt kulmu, kui mingi pätakas nendest mööda lendas ja kummardus õigeks ajaks, et mitte hoobiga pihta saada. Vihaseks sai ta küll ja jälgis poisi lendu, tuhisedes siis hetkeks Lance'i kõrvalt ära, et Kasparini jõuda. Just õigeks ajaks, sest too sööstis allapoole ja Dan vuhises talt kenasti vaid paari sentimeetri kauguselt nina alt läbi, et kutti veits ehmatada. Siis naases Daniel oma kohale, et soojendusringidega jätkata.

Destiny kuulas õpetaja üleoleva jutu ära. Keegi astus hommikul vale jalaga voodist välja. Tüdruk turtsatas ja võttis enda Maandumatu peal minema. Selle luua oli tüdruk eelmisel aastal saanud. Mitu-mitu suve käia sekretärina tööl ja korrastada mitme sentimeetrise tolmukihi alla jäänud faile tasus end ära. Muidugi toetasid ka vanemad omalt poolt, sest Paytoni lennukirg oli hästi näha. Neiu oli kiirelt enda venna kõrval lendamas. Danielil läks ju hästi, mida ta rääkis, et tal ei õnnestu lendamine.

Õpetaja ees ninali maha lennata oli ka stiilne viis tunni alustamiseks. Kui aus olla, siis see väike madude sabarakk oli üsna tüütu. Hetkel ei kavatsenud Ryan siiski midagi ette võtta. Küll tal mõni hea plaan tuleb. Mingi tossike ta küll polnud. Poiss suunas luua üles, oli paras aeg teistele järgi jõuda, pallikohvrit tassides oli paras lõbutsemise aeg raisku läinud. Poiss alustas esimest ringi veidi aeglaasemalt, kuid kiiresti kogus ta tempot. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Sama peaks ka lendamise kohta käima. Nooruk oli piisavalt lennuõnnetuste ohvreid näinud.