Sunset

Kell oli juba õhtusse jõudnud ning päike hakkas aegamisi loojuma, kui Chachi põhjatorni läks, käes kaustik ja pastakas, et seda maagilist pilti näha. Ta läks akna juurde, istudes selle lauale ja jäi välja vaatama, olles lummatud värvidest, mida päikeseloojang tekitab. Mõnda aega seda jälginud, võttis ta enda jooneslise kaustiku välja, klõpsas pastaka tööle ja hakkas kirjutama kõigest, mida nägi. Ka hea vaheldus ju.

Käed taskus, hulkus Rin mööda lossi ringi. Viimases kirjas, mis ta psühhomajja saatis, laiutas tühimik - tähendab, Akira oli ringi tuuseldanud. Ja viimaseid uudiseid kuuldes... oli Akira väga, väga palju lõbutsenud. On vaid aja küsimus, mil talle aurorid järele saadetakse ja ta kas tagasi enda raviasutusse või, veel hullem, St. Mungosse toimetatakse... Ilmselt teise, sest ta on mugude jaoks liiga ohtlik. No loogiline ju - Akira võis mistahes hetkel tulla ja mingit jama korraldama hakata, võlukepiga või võlukepita.

Sügavale mõtteisse vajunud, ei märganud nooruk esiteks seda, et oli jõudnud põhjatorni, ja teiseks seda, et ta polnud üksi. Mingi hetk tajus ta siiski ka teist kohalviibijat. "Oh..." tegi Rin pilku neiule viies. Natuke mõtlemist ning ta tundis ära Chachi, ühe gryffindori.

Chachi kirjutas ja vaatas päikeseloojangut kordamööda või vahepeal isegi korraga. Ainult sellistel juhtudel läks tekst õigest joonest märksa allapoole ja kokkuvõteks nägi tema vihikuleht välja üpriski naljakas. Tähed üksteise otsas. Tal peaks vedama, kui ta hiljem enda kirjutatust arugi saab. Äkitselt kuulis neidis kellegi häält ning ta jättis oma tegevused kohemaid pidama ning tõstis pilgu, leides sedapuhku Põhjatornis veel ühe inimese. Kas ta oli seal kaua olnud? Tüdruk jälgis veidi aega noormeest, mõeldes, mis majast ta on ja mis tema nimi on. Mõni minut endamisi arutlenud, ilmus tema näole naeratus. Rin, Hufflepuffist. "Hei," sõnas ta kergelt, pannes enda kaustiku kinni.

"Vabandust, ma ei tahtnud segada," vabandas Rin automaatselt. Huvitav, kas see pidev vabandamine oli sisse harjunud, sest ta ei teadnud, millega tema saatana pojana käituv teine pool hakkama saada võib? Noormehe tumedad silmad peatusid loojuval päikesel. Ilus... Taaskord kahetses ta, et ei oska maalida - need värvid vajaksid jäädvustamist ka kuskil mujal kui tema peas...

Chachi kallutas kergelt pead, kui Rin vabandas. Ta oli viimasel ajal liiga palju slytherinlaste otsa sattunud, nii et selline viisakas käitumine oli tema jaoks juba harjumatuks muutunud. "Ei, ei, sa ei seganud," lausus tüdruk kiirelt. "Tegelikult ongi tore, et mulle siia seltskonda tuli. Hakkaski vaikselt nagu igavaks muutuma." Viimase osa kohta ta luiskas veidi; tegelikult oli tal tegevus täitsa olemas ja siiamaani väga igavaks tal läinud veel ei olnud.

"Sul paistis ju päris põnev olevat..." mainis Rin, kuid ei lahkunud. Chachi ei pane pahaks, et ta siin on; ega ta siis ära ka ei lähe. Gryffindorid olid üldiselt meeldivamad kaaslased kui teiste majade asukad. Peaaegu hääletult kõndis nooruk üle põranda, seisatades akna juures, imetledes päikeseloojangust soojadesse toonidesse mattunud taevast. Imeline... Just videvik oli see kõige ilusam osa ööpäevast - kui öö vahele jätta.

"Oh, ei, ma lihtsalt lõin aega surnuks," lausus Chachi naeratades. Seda ta ju tegelikult tegigi. Ta jälgis, kuidas Rin akna juurde tuli ning võttis siis aknalaual pisut koomale, et huffelpufflane ka kenast ära mahuks, kui ta istuma peaks tahtma. Neidis viis hetkeks pilgu välja, jäädes korra päikeseloojangut imetlema, ning viis selle siis tagasi noorukile. "Mis sind siis siia toob?" küsis ta vestluse alustamiseks.

Tänuks, et Chachi talle ruumi tegi, noogutanud, istus ka Rin aknalauale. Neiu küsimusele vastas nooruk mõneajase vaikusega ning sõnas siis: "Jalad tõid." Tjah, väga loogiline. "Tegelikult ei vaadanud ma, kuhu kõnnin, ja jõudsin otsapidi siia välja," lausus võlur mõtlikult. "Ma kipun niimoodi ringi kõndima, nagu zombi, märkamata ümbrust ega midagi." Üks selline kord oli ta Keelatud metsa kõndinud ja napilt enne mingi eluka pesaauku tärganud-märganud, kus viibib.

Rini esimese vastuse peale, muigas Chachi kergelt. Muidugi jalad, mis muu veel? Oleks ta käte peal tulnud, oleks neidis seda vast märganud. Või siis ka mitte? Ta kuulas hufflepufflase seletuse ära ning mõtles selle peale pisut. Kõlas nagu oleks tegemist kuutõbise inimesega. Ometi tundus kutt täiesti ärkvel olevat. "See võib päris ohtlik olla," märkis ta siis.

Rin kehitas õlgu. "Vahel jah, kui ma väga imelikesse kohtadesse kõnnin, aga siiani pole seda õnnestunud teha. Tavaliselt viivad teed ikkagi kõrgemale ja kui ma juba värsket õhku tunnen, siis ei aita mõtted ka kuskilt alla kukkuda." Muidugi meeldisid talle katused ja puuvõrad ja kõik selline kõrge - eraksiilid ja kassid ronivad üksikuisse kohtadesse, kus neid keegi ei sega. "Eks ma vist sellepärast ka siia välja jõudsin."

Kuuldes, et Rin pidevalt kusagile kõrgemale jõuab, kerkisid Chachi kulmud pisut ülespoole. Huvitav, millest see tingitud oli? Tema ju ei teadnud, et kutt animaag oli ja tänu sellele kassiks muutuda sai. "Miks sa pidevalt kõrgetesse kohtadesse jõuad?" ei suutnud neidis siiski küsimata jätta.

Rin naeratas kergelt. "Ju siis leian ma, et kõrgel olla on turvaline," vastas ta vaikse häälega. "Turvaline ja rahulik." Ta on nagu King Kong - roniks hea meelega Empire State Buildingu otsa ja vaataks sealt kaugusse, kui mingeid turvasid igal pool ei passiks. Heh, Sigatüüka lossi kõrgeima torni, astronoomiatorni, kõrgeim punkt on tal juba vallutatud - ja sinna läheb ta kindlalt tagasi. "Suurepärased tingimused oma maailma kadumiseks."

Chachi küll ei kartnud kõrgust, kuid päris igalepoole tema küll ronima ei läinud. Ta võis ju iga kell alla kukkuda ja siis enam nii lõbus ei ole. "Rahulik - võib-olla tõesti, kui turvaline ma küll selle kohta ei ütleks," lausus neidis ning mõtles siis hetke. "Kuid kui pidada turvalisuse all seda silmas, et all olevad.. kurjad inimesed või olendid sind kätte ei saa, siis vist on jah," lisas ta muiates.

Rin lasi kuuldavale lühikese naerutrilleri. Kui ta häält teha suvatses, võis ta ju päris, em... mitte-emo olla. "Seda ka, jah. Päris kõik ei tule katuseharjadele kõndima, sest neil on igav," arvas nooruk. "Selleks peab olema piisavalt hull, et kuhugi ronima hakata." Kus nüüd ütles! Ise on nagu viitsütikuga pomm jalgadel ja tuleb siin hulluse kohta tarkust näitama. Pööranud oma tumedad silmad Chachile, päris võlur: "Millega sa siin enne tegelesid?"

Piisavalt hull? Ei tea, kas Rin ka ennast selle all silmas pidas? Chachi ei hakanud selle kohta rohkem uurima, vaid keskendus hufflepufflase küsimusele. "Nautisin päikeseloojangut," vastas tüdruk, mõeldes samal ajal, kas ta ka räägib, mida ta kaustikuga tegi. Ega see ju mingi riigisaladus ei olnud, nii et miks mitte? "Kuna mulle kirjutada meeldib, mõtlesin detailselt kõik ümbruse ka kirja panna," lisas ta naeratades. Okei, see vist kõlas veidralt.

Ei kõlanud absoluutselt veidralt. "Mm," raputas Rin pead. "Kui sa kirjutada oskad, on kasulik stseenitaust võimalikult detailselt üles kirjutada, et seda hiljem kasutades juba kord nähtud pilt silme ette tuleks," sõnas nooruk arukalt. "Kirjasõna kestab kauem kui mälupilt." Sedasama mõttetera kasutas ta ka söögitegemise juures, kui selleks võimalus tekkis - ükskõik, missugune retsept tal ka ees oli, muutis ta seda pidevalt ning tegi raamatutesse või paberile märkmeid, et hiljem sama tulemust saavutada või seda isegi edasi arendada.

"Ma ei tea, kas ma just oskan, aga mulle meeldib see," lausus Chachi. Huvitav, kus ta seda hiljem kasutada saaks? Ei tulnud hetkel küll mitte midagi pähe, vähemalt neidisel mitte. Ta ju ei olnud nii süvenenud sellesse. Rini mõtteterakese peale noogutas tüdruk kaasa. "Tõsi, kuid see ei pruugi alati nii olla. Vahepeal kaub mul kirjutatud asi juba viie minutiga ära." Ta muigas, kui sellist olukorda meenutas. Kirjutanud paberile tähtsa asja ja korra eemale vaadanud, oli tükike läinud.

"Sestap võiks sul olla tähtsate asjade mapp - kirjutad midagi kuhugi üles ja paned selle mappi, et see tähtis asi ära ei kaoks," soovitas Rin kerge muige saatel. "Igaks juhuks võid selle ära loitsida, et see kellegi kätte ei satuks," lisas ta siis. "Mina sellist mappi küll ei kasuta, aga mul on tähtsate märkmete jaoks oma kaustik, et kõik püsiks ühes kohas."

Mapp? Tal oli mingisugune mapp, aga seal sees olid hoopiski klaverinoodid. Või laulusõnad. Neid ta kirjutas. Päris palju. "Väikeste tähtsade asjade jaoks olen ma hakanud neid mugumaailmas kasutatavaid kleepuvaid pabereid kasutama. Saab peale kirjutamist kuhugi seina peale toppida ja siis ei kao ära," lausus Chachi muiates. "Aga pikemate asjade kirjutamiseks kasutan ma peamiselt kaustikut. Ja peidan siis kuhugi ära."

"Post-It?" täpsustas Rin. "Jaa... Aga need kukuvad mõne aja möödudes ära, sest liim kaotab oma efektiivsuse," tõi ta välja märkmepaberite miinuskülje. "Ma kasutasin neid kunagi, kuni nad ära kaduma hakkasid... Väiksemgi tuuleiil võib kõik minema viia." Sellised kleepsukad raamatulehtede vahel on efektiivsed, kuid... nende alla ei saa palju kirjutada ja pideva äratõmbamise tulemusel kippus liim lahtuma.

"Vist oli jah," vastas Chachi Rini täpsustuse peale kergelt õlgu kehitades. Ega ta ka täpselt seda nimetust ei mäletanud. Aga kui kutt seda ütles, siis ilmselt need olidki. "Ma ei tea, mul siiamaani sellist probleemi olnud ei ole. Püsinud kenasti seina või muude asjade peal.. Erinevalt tavapaberist," lausus tüdruk mõtlikult. "Samas ma olen neid alles vähe aega kasutanud ka."

Rin pööras pilgu taas päikeseloojangule - või mis sellest alles oli; nende vestluse ajal oli päike juba silmapiiri taha vajuda jõudnud, jättes endast maha vaid hõredad roosad pilved ning veel roosama taeva. Üsna pea on öö... Tema lemmikaeg. "Kõige kindlam on minu arvates siiski mingi kaustik ilma igasuguste lisalehtedeta, mis vahelt välja võiksid kukkuda..." Tornist lendas mööda öökull ning nooruk saatis seda pilguga. "Oskaks ma vaid joonistada, oleks palju lihtsam."

Nähes Rini pilku päikeseloojangule viimas, tegi Chachi sedasami ja avastas, et sellest ei olnud tõesti enam eriti midagi järgi. Eks see ole ju alati nii, et ilusad asjad kestavad ainult hetke ja kaovad siis täitsa ära, kuni uus asemele tuleb. "Kaustik on hea ainult pikemate juttude korral," jäi neidis siiski endale kindlaks, "minu jaoks oleks tüütu igasuguseid pisiasju sinna kirjutada ja siis otsida üles leht, kus see on." Joonistamise peale kergitas tüdruk kulmu. Ka tema ei olnud selles just kuigi tugev, kuid ega ta seda oskust väga ei igatsenud. "Kas sul on mingi hobi?" küsis ta hoopiski uudishimulikult.

Rin kehitas taas õlgu. "Kui söögitegemist hobiks nimetada saab, siis see ja lugemine ka," vastas ta. Ei, mitte ainult kokaraamatute lugemine. Kuigi see oli tema eelislektüür. "Lendluudpall oli mingi hetk hobi, aga kuna ma nüüd võistkonnas olen, siis..." Ta vaikis. Chachi ei paistnud eriline lendluudpallientusiast olevat, sest vähemalt võistkondade nimekirjas polnud ta neiu nime märganud.

"Oh, söögitegemine on lahe," lausus Chachi tunnustavalt, "ma sooviks, et ma ka seda oskaksin, kuid kahjuks piirdub minu kokkamisoskused võileibade ja kausi maisihelvestega." Neidis muigas kergelt selle peale. Ta oli selles absoluutne kobakäpp. Samamoodi nagu lendamiseski. Vähemalt meeldis talle samuti lugemine. Midagi sarnast! "Miks lendluupall enam hobi ei ole? See ei tähenda ju midagi, et sa nüüd võistkonnas oled."