Sunset

Huvitav, kas ta siis tähti põlastab? Need pidavat ju suuremad taevakehad olema kui kuu. Lihtsalt kuna nad nii kaugel on, näeb neid väiksena. Chachi kuulas Rini muiates ära. "Noh, vähemalt on sul midagi, mis sind lummab," lausus ta, üritades asjast midagi positiivset välja tuua. Tal endal ei olnud näiteks ühtegi sellist asja. Vist..

Rin pööras oma tumedad silmad Chachile. "Oled sa selles kindel, et see hea on? Nägid, mis juhtus," mainis nooruk lõbusalt. "Kujuta ette, kui ma näiteks kuskil astronoomiatorni tipus passin ja siis sama juhtub..." tõi ta välja worst case scenario. Seda, mida neiu arvatavasti ette kujutama hakkab, ilmselt ei juhtuks, sest ta muutuks reflektoorselt lihtsalt kassiks ja päästaks oma naha, aga näis, mis gryffindor selle peale ütleb.

Okei, see vist ei oleks väga tore. "Sel juhul ei tohi sa öösiti kusagile ohtlikusse kohta ronida, kuna sa oma kuulummuse tagajärjel võid alla kukkuda ja kõige paremal juhul kõik oma kondid purustada," ütles Chachi kindlameelselt ning mõtles siis pisut, kui talle meenus, et Rinil see ärkvelolles uneskõndimise sündroom on. Või kuidas iganes selle kohta öelda. "Ja sa pead oma peata ringi huitamist ka kontrollima."

Rin koputas endale rusikaga õrnalt vastu pead. "Sa jätad juba mulje, nagu ma oleks Mungo-liha, aga siis poleks minu jaoks vastavat osakonda," arvas ta. "Püstihulle ei viida ju Mungosse, vaid pannakse lihtsalt kõige tavalisemasse hullumajja." Tore, et tal hea tuju oli ja ta oma minevikust mis-oleks-kui-vormis rääkida suutis - iga teine situatsioon oleks ta taas sügavale mõtteisse lükanud, või, veel hullem, talle lausa masenduse peale ajanud.

Chachi naeris selle peale. "Andesta, et sulle vale mulje jätsin," lausus ta muiates, näol mitte ühtegi kahetsusmärki. "Aga sa ei näe tegelikult väga hull välja, nii et vaevalt, et sind kusagile psühhiaatrihaiglasse viidakse." Tema ju ei teadnud, et Rin skisofreenik oli ja tal mingi teine, evil side oli.

"Heh, ära selles nii kindel ole," sõnas Rin naerusui. "Ma tahaks su nägu näha, kui mind ükspäev siit minema lohistataks, sest ma osutungi mingiks maniakiks." Naerame selle aga maha... Naer hävitab ju peletised ka, miks ei peaks see suutma tõtt varjutada? Meh. Küll Akira rage'ib, kui ta nende vestlust pealt kuulab... Õhk oli märkamatult veel jahedamaks läinud, mida hilisemale ajale kell tiksus.

Rin võis küll naerda, kuid see ei muutnud asjaolu, et kuti sõnad Chachi uudishimulikuks muutsid. Ja ka pisut segadusse ajasid, aga seda asjaolu saab parandada. "Kas on mingi kindel põhjus, miks ma ei peaks selles kindel olema?" küsis ta muiates, hääl täiesti muretu. Tema näoilme väljendaks ilmselt jahmatust, kui ta järsku avastaks, et Rin minema lohistatakse, et hullumajja viia. Praegu oli ta tüdruku jaoks ju täiesti normaalne.

Praegu jah. Veel. Rin palvetas mõttes, paludes Amaterasut, et Akira nüüd välja tulla ei otsustaks - Chachi meeldis talle ja siiani oli vestlus neiuga olnud väga tore. Sellist stseeni ei tohi mingisugune hull rikkuda... Gryffindori küsimuse peale raputas nooruk pead, näol siiras naeratus. "Eh, ei ole, aga kui olekski, mida sa siis teeksid?" Vot see vestluse osa meenutas juba kiilasjääl kõndimist - iga sammuga võis ta läbi vajuda, kõik paljastada ja maatasa teha... Peab oma sõnu jälgima hakkama.

"Eemh.." kohmetus Chachi hetkeks Rini küsimuse peale. Tõesti, mida ta teeks, kui ta vestluskaaslane järsku hulluks osutuks? "Ma ei tea," tunnistas ta ausalt, "võib-olla satuks paanikasse, võib-olla üritaks põgeneda, võib-olla mõtleks välja midagi, kuidas olukorraga hakkama saada.." See vist olenes sellest ka, mis haigus kutil oleks.

"Aga mis kasu on paanikasse sattumisest?" päris Rin. "Paanikas inimene teeb ainult väga valesid liigutusi. Palju lihtsam oleks ju mõni professor kutsuda, kes olukorra kontrolli alla võtaks." Pigem nagu auror... Aga keegi ei saa väita, et siin koolis auroreid pole. "Muidugi on kehakammits või juhmistamine hea nipp, kui võlukepp kaasas... Kuid kõik ei ole nagu mina, kes oma võlukeppi alati kaasas kannab." Ta patsutas vastu oma reiel olevat võlukepituppe.

"Jah, paanikasse sattumine on ääretult mõttetu, kuid ma usun, et kui selline olukord käes on, ei suuda ma mõelda, kuidas nüüd olla ja seepärast paanikasse satuksingi," selgitas Chachi. Tal puudus vist selline iseloomuomadus nagu 'külm närv'. Ta viis käe enda taskusse ja võttis sealt võlukepi välja. "Juusiis mina sinna 'kõik' alla ei käi," lausus neidis muiates.

"Väga hea," kiitis Rin. "Siis oled sa valmis juhmistavaid teele saatma, kui selleks vajadus peaks tekkima." Juhmistav töötakski ilmselt kõige paremini - ka kehakammitsat on võimalik kas tõrjuda või murda, aga juhmistav tõmbab tuimalt siruli. "Mitte et siin koolis eriti kedagi leiduks, kelle puhul juhmistav läbinisti põhjendatud oleks..." Ahem.

Chachi naeratas. Kas ta tõepoolest praegu jagas talle juhiseid selle jaoks, kui ta peaks äkitselt ära pöörama? Noh, eks tuleb selle siis lihtsalt meelde jätma.. "Mõnele hullumeelsele slytherinlasele oleks see vist küll vajalik," lausus neidis muiates. Hint, hint Adrianna! Mitte, et neidis hetkel seal oleks, aga näiteks jutud sellest, et ta Kalini läbi peksis, oli juba koolis levima hakanud. Keegi oli neid vist märganud.

"Olgu slytherinid nii värdjad kui tahavad, nad pole juhmistavat ära teeninud," arvas Rin. "Nad pole seda ühte võlukepiviibutust väärt. Mingit tähelepanu pole väärt, sest nad arvavad endast liiga palju." Oli vist selgelt arusaadav, et ta ei kannatanud madusid silmaotsaski - osalt sellepärast, et kuuldud juttude põhjal pidas Akira end slytheriniks - ja käitus vastavalt.

Nojah, eks tal oli ilmselt õigus, aga mis sa teed, kui muud üle ei jää? "Nagu näha, siis ka sina ei salli neid," lausus Chachi lõbusalt muiates. Jah, neid leidus tõepoolest vähe, kes ei olnud slytherinist ja olid heades suhetes nendega..

"Sest see oleks ebanormaalne, kui minusugune mittemidagiütlev hufflepuff nendega hästi läbi saaks." Küll see oleks alles vaatepilt. "Ma eelistan pigem omaette olemist. Siis ei sega keegi ja saab rahus lugeda." Ja pole ohtu, et ta jälle mäluauku libiseb - Akirale tundus meeldivat välja ilmuda kellegi juuresolekul.

"Sa pole mittemidagiütlev," arvas Chachi, mõeldes samal ajal ka mingisuguse näite peale, "sul on aasiapärane välimus. Selliseid ei ole siin väga palju." Üldiselt oldi ju tavalised britid. Aga muidugi oli ka iirlasi ja šotlasi. Neidis oli näiteks üks neist viimastest. Seda küll ainult ühe suguvõsa poolt, aga nendele omapärane aksent oli tal täitsa olemas.

Rin turtsatas. "Sest täiesti juhuslikult olen ma puhastverd aasialane," vastas ta muige saatel. "Aga see pole siiski piisav, et mind märgata. Siin liigub ju igasuguseid karvaseid." Nagu vahetusõpilased Ameerikast ja muud tondid. "Tjah, sest pole just palju asiaate, kes Suurbritannias elaks."

Ülla-ülla onju. Ameeriklased ei erinenud niiväga britlastest, ainult aksendi järgi võis aru saada, kellega on tegemist. "No aga esmapilgul hakkab silma küll. Jääb meelde. Seegi ju midagigi," arvas neidis. Tema ise nägi näiteks täiesti tavaline välja. Polnud midagi meeldejäävat. Väljaarvatud nende pikkade punaste juuste, võib-olla.

"Võib-olla," nõustus Rin, "aga inimmälu on väga lühike ja väga valiv ning kui midagi põnevat ei juhtu, ununevad ka need kõige rohkem erineda julgejad mõne hetkega," lausus ta. "Oleks ma esimeses klassis sõõlamisel paar ilutulestikuraketti põlema pannud, oleks ma praegu ilmselt oluliselt populaarsem, sest tegin midagi arulagedat ja hakkasin silma." Mitte et tal oleks olnud julgust ja tahtmist midagi sellist teha.

"Kas see on üldse tähtis? Hakata pidevalt kõigile silma ja olla niiöelda populaarne?" küsis Chachi, pilk Rinil. Tema oli igatahes vägagi rahul sellega, et ta pisut nagu tahaplaanile jäi. Kuid ometigi kippusid kõik teda teadma. Aga eks nüüd vist teadsid kõik kõiki.

Rin kehitas õlgu. "Mingis mõttes on... Üksildasena kiputakse käest ära minema, kui keegi nendega tegemist ei tee. Sotsiaalne liblikas pole muidugi elustiil, vähemalt minu jaoks, aga veidi rohkem tähelepanu, kasvõi natuke rohkem kui "hei sina, ulata soola" oleks tore," rääkis noormees.

Chachi mõtles selle peale pisut. Talle muidugi meeldis suhelda ja seda ta oma majakaaslastega tegelikult teha saigi, aga midagi rohkemat ei olnud talle nagu vajagi.. "Kas sa lähed käest ära, kui üksi oled?" küsis neidis, lõbus muie huulil.

Rin muigas kergelt. "Kas ma jätan väga vaikse mulje?" küsis ta vastuse asemel, teades väga hästi, et küsimusele küsimusega ei vastata. "Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga ma olen üsna noorest east saati üksi olnud, nii et ma ei tea... Omad kiiksud on küll tekkinud." Tal polnud küll plaanis hakata oma südant puistama ja raske elu lugu jutustama, aga juhtus nii.

"Oleksid sa seda minult meie vestluse alguses küsinud, oleksin ma ilmselt jaatavalt vastanud. Aga praeguseks oled sa juba üsna jutukaks muutunud," vastas Chachi muiates. Talle vahest tundus, et ta on ise liiga tagasihoidlik. Phäh! "Noh, mina jällegi hängisin oma vennaga ja tema sõpradega pidevalt väiksena ringi, nii et seltskond on mul alati olnud."