Sunset

Rin kehitas õlgu - ilmselt tema firmaliigutus. "Ma ei pea hobiks asja, millega ma kuskil klubis või ringis või sellises tegelen. Enne võistkonda pääsemist oli lendamine lihtsalt lõbuks. Nüüd on see rohkem nagu trenn. Mu arusaamised ongi veidi paigast..." vabandas nooruk siis, hale naeratus näol. Paigast. Keegi on need rajalt rebinud ja saatuse hoolde jätnud. Ei tea küll, kes.

Chachi jaoks oli Rini arusaam pisut veider. Tema vaatas treeninguid küll teise nurga alt. "Kas sellised kohad ei olegi mõeldud selleks, et muuta sind oma hobis veelgi paremaks? Trenn võib ka täitsa hobi olla," lausus ta. Osad inimesed pidasid lausa oma tööd hobideks. "Aga eks sa näed seda omamoodi."

Rin naeratas. "Ma ju ütlesin, et mu arusaamised on paigast ära. Inimesed ei saa minust tihtipeale aru, sest mu jutt ei loo seoseid," sõnas ta. "Hobi on minu jaoks... nagu igavuse peletamise viis. Trenn on klass kõrgemal, tähtsam. Sestap ei leia ma, et lendluudpall oleks minu jaoks hobi - see on oluliselt rohkem kui hobi. Eluviis kohe kindlasti mitte, aga midagi selles suunas küll..."

"Kas eluviis on see kõige kõrgem aste?" küsis Chachi, näol kerge muie. Talle pakkus Rini seletamine hobide ja trennide erinevuse kohta täitsa nalja, kuid äkitselt naerma hakata oleks ehk ebaviisakas olnud. Seetõttu piirdus tüdruk ainult muigega, sest ilma ta ka ei saanud.

Rin turtsatas Chachi küsimuse peale. "On vist jah," vastas ta mitte eriti kindlalt, nagu ei teaks ta isegi. Korraks meenus noorukile India kastisüsteem, mille moodi tema enda seletused tundusid. "Ega ma isegi päris täpselt tea, see süsteem pole kunagi eriti kauaks luubi alla jäänud."

Chachi kergitas kulme, kui Rin talle mitte just kõige enesekindlama häälega. Eks ta pole vist tõesti seisukohti just kuigi korrastanud. Nagu ka kuti viimane lause seda ütles. Neidis muigas ning viis pilgu korra aknast välja. Ümbrus oli juba päris pimedaks läinud. Ja jahedamaks. Tüdruk väristas kergelt õlgu. Oleks vist pidanud omale teki või midagi kaasa võtma.

Rin oli harjunud pisiasju märkama, olgu nendeks siis kitu või tolmurullid, ja seetõttu nägi ta silmanurgast, kuidas Chachi õlgu väristas. Kiirelt ajas nooruk oma jaki seljast ning pani selle neiu õlgadele. Väga kahetimõistetav žest, kuid ta pööras pilgu taas aknast välja, laskmata sel kahemõtteliseks muutuda. Ta lihtsalt oligi selline... igav ja ehthufflepufflik.

Chachi jälgis üllatunult, kuidas Rin endalt jaki seljast ajab, mõeldes koheselt, et kutil hakkas lihtsalt palav. Kuidas see võimalik saab olla? Kuid see kahtlus kadus, kui kutt selle hoopis tüdruku õlgadele asetas. Ta naeratas kergelt. "Aitäh," pomises ta, jäkki pisut koomamale tõmmates. "Sul endal külm ei ole?"

Kergelt pead raputanud, sättis Rin end paremini istuma. "Mulle meeldib jahe rohkem kui soe, sest ma talun külma paremini," vastas ta. Chachil oli tema teo üle hea meel ning see tegi ka tema tuju paremaks. Üks heategu päevas... Kahju, et see "an apple a day keeps the doctor away" mõtteviis Akira puhul ei kehti...

Tajub külma paremini? Mis tal oli kehatemperatuur siis üle keskmise või midagi? "Ma olen jällegi väga sooja armastav inimene. Tuli, päike, suvi.. Kõik niisugune," lausus Chachi naeratades. Ta raputas oma pead ka korra edasi-tagasi, nii et tema punane hobusesaba ennast märku andis. "Juuksed ka punased. Täitsa soe värv," lisas ta muiates.

Rini tumedad silmad liikusid hetkeks Chachi läikivatele juustele. "Tuleprintsess," nentis ta. "Kui kasutada sinu lähenemist, siis peegeldan ka mina täiuslikult seda temperatuuri, mida armastan," sõnas ta. Oleks hetkel tegemist mitte päriselusituatsiooni, vaid anime omaga, oleks tema juuksed tumesinised. Oh seda rõõmu. "Aga pead siniseks ma küll ei värviks..."

Tuleprintsess indeed. Kasutaks ta ka punaseid läätseid, oleks ta veel eriti. Aga ta ei kasutanud neid, vaid jäi oma naturaalse pruuni peale. Pealegi oleks see vist üsna hirmutav, kui ta äkitselt tulipunaste silmadega kellelegi vastu kõnniks. Chachi vaatas Rini, näol justkui arupidav ilme. "Tead, sulle täitsa sobiksid sinised juuksed," lausus ta asjalikult.

"Nalja teed?" Rin üritas end sinise soenguga ette kujutada, aga kuna tema kujutlusvõime polnud just suurem asi, mis puutus isikutesse, siis nägi tema ainult mingit õudsat koletist, kes väidab end olevat Okumura Rin ja on tegelikkuses mingi friik...

OT: Talk about bluish hair... See on originaalne Okumura Rin, kelle järgi ma Akirale iseloomu andsin... Ainult sada korda hullema.

Spoiler:

Chachi turtsatas naerma Rini küsimuse peale. "Teen jah," lausus ta, kui pisut rahunenud oli. Neidis kujutas seda sinist muidugi sellise hästi erksa ja silmapaistva helesinisena, nii et kujutluspilt oli üpriski koomiline. "Samas kas see ei oleks hea vaheldus tavalisele mustale?" küsis ta muiates.

Rin näppis ühte musta salku. "Mul olid kunagi karamellikarva salgud... Ja punased salgud ka, aga mitte korraga," meenutas ta. "Karamell pidi tegelikult olema blond, aga see jäi karamellina." Teadagi see asiaatide juuksepigment ja nende katsed blondiks pleegitada, mis lõppesid 99,9%-l karamellina. "Vaevalt see sinine üldse peale jääks, mul on jonnakad juuksed, ja metamorfmaag ma ka pole."

Chachi üritas Rini karamellivärvi ja punaste salkudega ette kujutada. Ei õnnestunud väga millegipärast. Juusiis oli tal halb kujutlusvõime. "Äkki, kui mitu korda üle värvida, siis lõpuks jääb kena sinine," pakkus tüdruk. Tema ju ei teadnud väga neid asju. Ta oli eluaeg punapea olnud. Ginger selline.

Rin kehitas õlgu. Meh, jälle. "Võib-olla," sõnas ta, nõustumata väitega, aga lükkamata seda ka ümber. "Pole kunagi proovinud. Ja ma ei suuda end üldse sinise peaga ette kujutada..." Teema kaotas jälle oma põnevuse ning nooruk viis pilgu aknast välja. Pimedus laskus nende ümber ja ka tornis, kuigi ta nägi Chachit endiselt hästi.

OT: oh no I'm out of ideas!

Ot: You're not the only one!

Tekkis vaikus, mida Chachi ei osanud kuidagi sisustada. Selle asemel viis ta pilgu taaskord välja, silmitsedes kuud, mis taevas säras. Ta vaatas alla, märgates, et keegi kõnnib seal. Neidis kortsutas kulme. Miks peaks keegi praegu õues ringi kõndima?

Kuu oli taevas! Rin polnud seda tähelegi pannud, sest temas polnud seda Kuu-detektorit, aga kui tema pilk lõpuks taevakehale kinnitus, peegeldus suur valge ketas tema säravais silmis. Kuu on nii ilus... Hetkega oli noormees selle lummuses. Öö ja Kuu ja tähed - need andsid kokku õnne valemi. Allkõndijat ta ei märganud, ainult Kuud. "Oh..." tegi võlur vaikselt, pilk taevasse kinnitunud. Ta oli end mingisse imelikku asendisse väänanud, hoides aknalaual vaid vaevu tasakaalu.

Chachi oli aga all olevat inimest jälgima jäänud ja tõstis alles siis pilgu, kui Rin mingi häälitsuse tegi. Ta viis küsiva pilgu kutile, kuid märgates tema silmi, viis tüdruk oma silmad tema omade suunas. Kuu. Ta oli seda ennegi märganud, kuid mitte midagi suurt sellest arvanud. Samas Rin näis nagu mingi.. nõiduse all olevat. Neidis liigutas oma kätt nooruki silmade ees, lootes mingit reageeringut saada.

Rin ei reageerinud ka sellele, kui tema näo ees kätt viibutati, kuid väga hea äratusena toimis fakt, et ta oli end ebastabiilsesse asendisse kruttinud ja lõpuks tasakaalu kaotas, et kivipõrandale sadada. Assakurat... Aga nooruk naeris, hõõrudes pead, mis oli vastu kivi kolksatanud. Idioot! Ta naeris iseenda üle. Seda juhtus pidevalt, seda oma mõttemaailma triivimist, ja oligi paras, kui ta omad vitsad kätte saab.

Chachi kortsutas kulme, kui Rin ikka ei reageerinud, ning mõtles juba järgmiste meetodite peale, kuidas kutt oma mullist välja tuleks, kuni järgmisel hetkel too juba maas oli. "Issand jumal," lausus neidis, rohkem nagu kergest ehmatusest ning läks Rini juurde, et ta püsti aidata või midagi. "On sinuga ikka kõik korras?" küsis ta, nägu naerule minemas, kuna hufflepufflase naer nakatav oli.

Rin noogutas, suutmata normaalselt vastata, sest naer tahab ju naermist. Tõmmanud sügavalt hinge, vastas ta, nägu endiselt naerul: "On, seda kolakat oli vaja," ning ajas end püsti. "Aga aitäh muretsemast." Stjuupido! Peaks endale vist majahaldja appi võtma, kes talle iga kord, kui ta ära hajub, nätaka piki pead annaks. "Seda juhtub pidevalt, seda, em... Kuu asja," seletas nooruk lõbusalt. Tuju oli hoopis parem kui enne - tulebki rohkem pead kuhugi ära luua.

Raske oli tõepoolest raske naermata jätta, kui Rin nüüd niivõrd lõbusas tujus oli. Oli ta ikka kindel, et ta liiga tugevalt pea ära ei löönud? Kuuldes, et seda juhtub pidevalt, arvas Chachi kohe, et ta mõtles selle all kukkumist, aga siis lisas kutt, et kuu jõllitama jäämist hoopis (sest muudmoodi seda ju kirjeldada ei saanud?). "Mis värk sul selle kuuga on?" uuris neidis uudishimulikult. "Mingi libahunt oled või?" küsis ta muiates, nähes väliselt täiesti muretu välja. Tegelikult lootis ta, et Rin ikka "ei" vastaks.

Rin tõi kuuldavale uue naerulagina. "Ehei, kaugel sellest," vastas ta lustlikult. "Mulle lihtsalt meeldib astronoomia kohutavalt ja kuna Kuu on kõige suurem taevakeha, mida ma ei põlasta - Päikest ei kannata silmaotsaski -, siis aeg-ajalt tekib ikka olukord, kus ma end ära unustan." Võib kõlada nagu hullumeelne, aga seda ta ju oligi, nii et tema jaoks täiesti normaalne. "Ma pole isegi aru saanud, miks nii juhtub, aga see juhtub. Paratamatus."