Sunset

Chachi viis pilgu Rini ees olevale kausile. Aa. Kutt lihtsalt tundus, nagu ta ei kavatseks sööma hakatagi, kuid ilmselgelt ta eksis. Tüdruk võttis kahvli kätte ning tõmbas enne dramaatiliselt hinge, tehes seejärel skeptilise näo pähe. Natuke näitemängu ei tee ju paha. Ta võttis väikese kuhja omale kahvli peale ning jälgis siis seda igast otsast, kus võimalik, ilma, et toit maha kukuks. Ja seejärel võttis ta ampsu. Skeptiline ilme ei kadunud ka siis, kui ta võimalikult aeglasest toitu mälus. Kõik selleks, et lasta hufflepufflasel võimalikult kaua tema arvamust oodata. Lihtsalt kiusu pärast. Lõpuks asetas ta kahvli kõrvale ning viis tõsise pilgu Rinile, tekitades väikese pausiga pinget. Ja siis ta rääkis. "See.. on ülihea," ja koheselt peale seda ilmus Chachi näole lõbus naeratus ning ta võttis kahvli uuesti kätte, et ka ülejäänud toit ära süüa. Tuli välja, et kutt tõepoolest oskas süüa teha.

Rin naeratas, kui ta Chachi sõnu kuulis. Osaliselt oli see kergendunud naeratud - uh, ei rikkunudki midagi väga ära -, osaliselt aga õnnelik, "jess-sa-avaldasid-muljet-naeratus". See vist peaks olema tõestus, et ka mehed oskavad süüa teha, kui vaid veidi vaeva näevad. "Tore, kui sulle maitseb," sõnas nooruk heatujuliselt ning torkas kahvli oma salatisse, et seda rahulikus, asiaadile omases tempos hävitama hakata. Chachi seltskonnas oli väga hea olla ja ju siis käiks stseeni ütlus "armastus käib kõhu kaudu" - ainult veidi teises kontekstis.

Chachi naeratas - nii palju, kui tal keset söömist see võimalik oli -, ning jätkas toidu hävitamist. Ka temale meeldis Rini seltskonnas, kuid hetkel ei osanud ta öelda, kas asi oli poisis endas või ta lihtsalt ei olnud pikka aega kellegagi normaalselt suhelnud. Võimalik, et ka mõlemas. Mõne aja pärast sai neidisel söödud ning ta jättis kahvli kaussi, toetades end vastu tooli seljatuge. "Minul on nüüd igatahes kõht täis," lausus ta, patsutades enda kõhule, "aitäh. Väga hea söök oli."

Ka Rin lõpetas üsna pea. Felda sibas laua juurde, et nõud kokku korjata ja siis jälle eemale siblida. Pühkinud suu tsiviliseeritud viisil puhtaks, naeratas ta. "Pole tänu väärt. Oligi vaja, et ma jälle oma oskusi kasutaks, et mitte päris rooste minna," sõnas nooruk. Lauale laskus vaikus, mida rikkusid vaid majahaldjad oma ringiaskeldamise ja nappide lausetega üksteisele.

OT: nüüd oleks mingit teemajätkuideed vaja... ^^'

Chachi naeratas selle peale, oskamata enam mitte midagi lisada. Ta viis pilgu Rinile, arutledes endamisi, miks ta varem noorukiga suhelnud ei olnud. Ta oli teda ju koolipeal mitu korda näinud ja peale selle olid nad veel samast lennust! Ilmselgelt sattusid nad nii mõneskis tunnis kokku. "Räägi mulle midagi," palus ta siis, katkestades pikale veninud vaikuse, "endast."

"Eh?" oli Rini esimene reaktsioon. "Endast? Mida sa teada tahad? Hobidest sa juba tead... Millest veel?" päris nooruk ning lisas: "Ma pole eriti huvitav inimene, sul hakkab igav," justkui hoiatusena. Pole vist eriti variant, et ta Scarletist ja Akirast rääkima hakkab, aga tema minevikus eriti muud polnudki, sest oma vanemaid ta enam õieti ei mäletanudki. Scarlet oli üpriski kõik, mis talle vanematest mõeldes meelde tuli.

Chachi mõtles pisut, mida ta teada tahaks. Kõike! Aga niiviisi ta vist küsida ei saanud, sest üldjuhul ei osatud sellele vastata. Vähemalt tema ei oskaks. "Räägi oma lapsepõlvest," pakkus ta siis välja. See aeg pidavat ju kõige ilusam ja toredam olema.. Kõik väikesed sõbrad ja nii edasi.. Sellest leidus raudselt midagi rääkida. Kasvõi see, kus ta lapsena elas.

Lapsepõlvest... Paratamatult vajus Rin näost ära, kui Scarleti nägu jälle tema silme ette ujus. "Ma ei mäleta eriti midagi... Mu vanemad tapeti mu silme all, kui olin just viieseks saanud, ilmselt on see trauma kõik rõõmsad mälestused varjutanud," vastas nooruk vaikselt. Samamoodi, nagu sa ei lähe oma parima sõbra saladusi välja rääkima (kui sa pole just backstabbing bitch), ei hakka sa ka inimesele, kellega proovid hästi läbi saada, rääkima sellest, kuidas sa juba noores eas musta maagia ja surmasööjatega seotud olid. Sa lihtsalt ei räägi.

Chachi märkas Rini näost ära vajumist ning koheselt ta kahetses, et oli lapsepõlve teema välja tulnud. Okei, juusiis kõigil ikka ei olnud see kõige ilusam ja toredam aeg.. Ja seda kinnitasid ka hufflepufflase sõnad. "Eemh," ebales neidis pisut, "vabandust." Näha enda silme all kedagi suremas oli ilmselgelt üks jubedamaid asju, kuid mis siis veel oleks, kui tegemist on omaenda vanematega? Olgugi, et tüdruk absoluutselt ei tahtnud selles teemas surkida ja nii edasi, ei suutnud ta vastu panda enda uudishimule. See viib ta raudselt varsti hukka, aga.. "Kas sind viidi edasi lastekodusse?" küsis neidis ettevaatlikult.

Rin raputas pead. "Ei. Mul oli... hooldaja," vastas ta. Surmasööja, ullallaa! Tundus, et Chachi jätkab pärimist, kuni pole saanud vastuseks lauset "ma ei taha sellest rääkida", aga ta ei kibelenud ka vestlust katkestama. Kuigi ta ei saa neiule kõigest kõike rääkida, on siiski hea tunne üldse kellelegi midagi edasi anda. Teadagi, mis juhtub, kui kogu aeg endasse korjata. Halvad asjad juhtuvad. Skisofreenia ja väärastunud teised pooled juhtuvad.

Hooldaja.. Huvitav, kas see oli keegi tema sugulane või mõni teine? Seda Chachi siiski küsima ei hakanud, esialgu, vaid keskendus hoopis millelegi muule. Ta oleks tõepoolest automaatselt lõpetanud ja kiirelt mõne muu teema välja mõelnud, kui Rin oleks seda vaid palunud. Aga ta ei teinud seda, nii et.. "Kuidas sa hakkama said?" küsis ta vaikselt, olenemata kindel, kas kutt kuulis teda või mitte. Ta lootis, et kuulis. Peale selle, et ta end korrata ei viitsinud, ei tahtnud ta ka sellisel niiöelda süngel hetkel valjemat häält teha. Sobis nagu vaiksemalt rohkem.. Ja kes teab, äkki meelitas niiviisi rohkem südant puistama? Võinuks ju. Ta oli tegelikult hea kuulaja.

Rin ei vastanud kohe. Tükk aega valitses ruumis vaikus. Eemal kaminas lõõmav lõke heitis neile sooja valgust, kuid nooruk ei tundnud sooja. "Raske oli. Mis sa ise arvad, kas on lihtne nii noorelt hakkama saada, kui vanematega midagi sellist tehakse?" See oli väga retooriline küsimus, ta ei oodanud sellele vastust. Võluri tumedad silmad põrnitsesid lauaserva. Muidugi oli kõigest sellest valus rääkida, kraapida lahti vanad haavad ja raputada neile veel soola peale, aga... See oli vaja välja saada. Mugudest arstidele ei saa ju mitte midagi rääkida...

Chachi jälgis kogu see aeg Rini, kui ta mitte midagi ei vastanud, kordagi kordamata oma küsimust. Mingi hetk ta tegelikult isegi arvas, et kutt ei kuulnudki teda või lihtsalt ei kavatsenud vastata, kuid koheselt peale seda ta siiski seda tegi. Muidugi raske. Eks seda oligi arvata. Ta ise oli kogu elu ilma emata elanud, kuid seda siiski täiesti muretult. Nimelt ei olnud ta kunagi naist näinud ega tundnudki ning teiseks oli tal tädid selle jaoks, et niiöelda emaarmastusest tal puudust ei tuleks. "Mida nendega tehti?" küsis gryffindorlane taaskord ettevaatlikult. Rini sõnadest jäi selline mulje, nagu mitte midagi head.

Chachi küsimuse peale tõstis Rin pilgu. Tema silmad olid valu täis - nagu oleks keegi talle just Cruciatuse peale pannud. "Nad piinati surnuks." Kolm sõna kõvema löögijõuga kui mõne kapi paremsirge. Kahjuks oli ta ka ise neid kolme sõna kuulnud ning hetkega kajasid tema peas tema vanemate agoonilised karjed - ja ta nägi seda päeva selgelt enda ees. Surunud hambad risti, tõmbus nooruk kägarasse, silmad kinni pigistatud ja käed kõrvadele vajutatud, justkui aitaks see liigutus karjeid summutada. "Ei... Ei, palun, ei!" pressis ta hammaste vahelt. Hetkekski ei liikunud Rini peast läbi mõte, mis mulje see Chachile jätta võib.

Nähes Rini silmi, pidi Chachi süda murduma kurvastusest ning ta otsustas, et enam ta ei küsi. Rohkem seda teemat ta ei puuduta. Ja siis kuulis ta ka nooruki sõnu. Piinati surnuks.. Oh jeesus. Ta ei tahtnud teada, mis vaatepilt see ühele viieaastasele pätakale olla võis. Eluaegne trauma, raudselt. Ilmselt sellepärast oligi Rin pidevalt nii eemalolev ja nii edasi.. Nähes aga järgnevat, vajus neidise suu ammuli. Kurat, millega ta nüüd hakkama oli saanud! Kiirelt oli ta püsti ning hufflepufflase juures. Ta pani käed kuti kätele ning - olles pisut paanikasse sattumas - ütles ta valjult: "Rin, palun rahune! Kõik on korras!" Ta ei olnud sugugi kindel, kas kutt üldse kuulis teda.

Hullpeasthullpeasthullpeasthullpeasthullpeast! Chachi puudutuse tulemusena vaikisid karjed hetkega ning Rin tõstis pilgu. Ütleks nüüd, et ta oli nutma hakanud, aga ei olnud. Tal oli lihtsalt välja autotulede valgusvihku sattunud hirve nägu peas. "Anna andeks... Ma poleks pidanud..." pomises nooruk. "Sa vist arvad, et ma olen täiesti peast soe..." No mis muu mulje see ikka jätta sai? Jumal tänatud, et Akira ei tulnud!

Chachi ohkas rahulolevalt, kui Rin vait jäi ja tundus, et tema hullusehoog läbi sai. Seegi hea. Muul juhul ei oleks osanud neidis enam mitte kui midagi teha. Ta vaatas pikalt kutti, mõeldes, kas sellist käitumist ta pidaski silmas, kui nad mingiaeg sellest hulluteemast rääkisid.. Ta naeratas korra. "Ära muretse, kõik on okei," sõnas ta hufflepufflase vabandamise jms peale, järgmine hetk juba kallistades teda. Tuli selline tuju peale.

Vot see kallistus tuli ootamatult. Like a starstruck child istus Rin seal, oskamata esimese hooga kohe midagi vastuseks öelda või teha. Siis, hetkeks kõhelnud, pani ta käed ümber Chachi. Vau, küll see oli alles imelik tunne... Polnud just igapäevane, et suvalised tüdrukud teda kallistama tulevad ja tema mõningate "lunatic momentsite" suhtes pimedaks jäävad. Või siis lihtsalt selle omaks võtavad. Aww...

Chachile lihtsalt meeldis kallistada. Kippusid sellised veidrad hood peale tulema. Eriti, kui teine osapool kas endast väljas, mures, kurb või misa iganes oli.. Ta eemaldus kutist ning naeratas talle korra, kuid muutus siis taas pisut tõsiseks. Ta ilmele tuli juurde lausa üks kulmukortsutus, kui ta pilgu korra minema viis. "Seda, et.. Sorry, et surkisin," pomises ta. Eks ta nüüd pisut kahetses ka.

"Pole... pole midagi," vastas Rin vaikse häälega. "Hea, et sa üldse küsisid. Muidu oleks ma selle kõik endasse kogunud ja see pole ka ju hea..." Milline loogika. Nooruk kössitas toolil nagu hunnik õnnetust, kogus siis end ja manas näole mingi hädise naeratuse varju, tõmmates sõrmedega läbi oma niigi sassis mustade juuste.

Chachi naeratas kergendunult ning viis pilgu tagasi Rinile. Vähemalt ei olnud kutt ta peale nüüd pahane või midagi. Said endiselt normaalselt läbi! Vist.. "Kas sa siis pole sellest kellelegi rääkinud?" küsis tüdruk, loodetavasti ohutu küsimuse. Vaevalt, et kutt kõik siiamaani täielikult endasse oli hoidnud ning talle kõige esimesena sellest rääkinud. See oleks olnud liialt.. ebaloogiline.

Rin raputas pead. "Mul pole kellelegi rääkida." Ainult psühhiaatriahaigla arstidele, aga keda see ikka huvitab. Mugudele ei lähe ju Cruciatusest rääkima, teda vaadataks kui erijuhtumit, kes vehib puutoikaga ja ütleb imelikke sõnu. "Sugulased mu vastu huvi ei tundnud, kui mu vanemad surid, nii et..."

Chachi silmad suurenesid mõnevõrra üllatusest. Ja ei olnudki kellelegi rääkinud? Mitte ühelegi inimolendile? "Aga.. psühholoog?" küsis tüdruk kergelt huulde hammustades. Tavaliselt saadeti ju need peale, kui elus midagi traagilist juhtub. Samas oli kutt siis ju viiene ka.. Vaevalt, et teda kohe küsimustega pommitati. Aga see hooldaja? Mis ta oli mingi suvakas või? Kuulnud kuti teist lauset kortsutas tüdruk kulmu. Tal olid pidevalt sugulased kannul, nii et selline asi tundus kummaline.

"Mingi psühholoog vist oli, aga ega sellest tulu küll ei tõusnud," vastas Rin. Ja sugulased... Need hoidsid temast kaugele, sest ta oli ju surmasööja õpilane... Inimesed kartsid, et saavad samamoodi surma nagu ema ja isa Okumura, või et nende halvale teele pööratud pisipoeg teeb neile midagi... Või midagi sellist. Alusetu hirm. Üsnagi. Aga... Üksi ta jäeti.

Ja Chachile rääkimine tõi tulu? Hmm.. Peaks psühholoogiks hakkama äkki. Tüdruk turtsatas selle mõtte peale, mõtlemata, et Rin võis eeldada, et turtsatus oli tema lause kohta. "Kas sa saad endiselt oma hooldajaga läbi?" küsis neidis. Teda isegi täitsa huvitas see hooldaja. Tundus, nagu oleks tegemist olnud täiesti võhivõõra inimesega.