Sunset

Rin turtsatas uuesti. "Kui on hea vestluskaaslane, eks ma ka siis räägin, mitte ei vaiki," vastas ta naeratades. Neiu jutu peale suunas nooruk oma tumedad silmad hetkeks aknast välja. Veel pimedam oli, ei näeks sõrmegi suhu pista. "No näed. Ja see tingib nii mõnegi iseloomujoone." Eriti kui parimaks sõbraks on öökull. Oh jah...

Chachi naeratas Rini esimese lause peale. Eks see oli enam-vähem kõigil nii. Kõik olenes täielikult vestluskaaslasest ja omavahelisest klapist. Kuti teine lause tõi aga esile ühe turtsatuse neidise poolt. Teadagi, mis iseloomujoone temal poiste seltskonnas olemisega kaasa tõi. Aga õnneks oli see nüüdseks enam-vähem taandunud. Oli jälle tüdrukulik tüdruk. Jee!

"Sul külm ei ole?" küsis Rin ootamatult. Mitte et tal endal külm oleks hakanud, aga ta tundis, kuidas tornis õhutemperatuur langes, ja arvas seega, et tema jakist jääb Chachi jaoks väheks. Polnud see ka suurem asi soojahoidja - oleks veel nahk, siis jah, aga tegemist oli täiesti tavalise õhemat sorti pusaga...

Chachi ei olnud märgatavat jahenemist üldsegi tähele pannud, kuid kui nüüd Rin temalt külma kohta küsis, sai neidis aru, et temperatuur oli tõesti langenud. Samas tal ei olnudki väga külm.. Kuid oleks vist pidanud? "Ei, ei ole," naeratas tüdruk, viies pilgu hufflepufflasele. Tüüp oli ise ju särgi väel! "Kas sul on külm?" küsis ta vastu.

Küsimuse peale raputas Rin pead. "Ei ole. Ma kartsin, et mu jakist jääb väheks," selgitas ta oma äkkmuret. Praegu kuluks küll üks soe kaminaesine ära... Noorukile meenus nende puhketoas olevad kaminad ja pehmed tugitoolid ning ta võis peaaegu tunda, kuidas soe õhk tema nägu paitas. Mm...

"Ma nüüd nii õbluke ka ei ole, et pisut külma ära ei suudaks kannatada," lausus Chachi muiates. Olgugi, et ta see soe, soe, soe! oli. "Kui sa tahad, võime sisse minna," pakkus ta välja. Ei tea, kuhu nad siis edasi läheksid? Mõlemad oma teed? Huvitav, mis kell üldse oli?

Chachi väite peale Rin turtsatas ning sõnas siis: "Köögis saaks näiteks kohvi või kakaod juua... Mul on seal tuttavaid majahaldjaid, kes kindlasti midagi värskelt ahjust tulnut pakuksid," esitas nooruk omapoolse pakkumise. Jah, kindlasti Felda rõõmustab, kui ta tuleb, ja teised majahaldjad ka. Nemadki vajasid ju kedagi, kes nendega juttu ajamas käiks.

Ega kaua Chachi selle pakkumise peale ei mõelnudki. Juba oligi ta püsti ning naeratas. "Ma olen nõus. Lähme," lausus ta, mõeldes juba sellele kuumale kakaole, mis juues kõrist alla voolab ja aegamisi seestpoolt kõik üles soojendab..

Saatnud Chachile kerge naeratuse, sirutas Rin end viivuks ning suundus siis tornist alla. Üsna pea seisid nad suure maali ees ning kui nooruk oli pirni kõdistanud, muutus see lingiks. Kööki astunud, tormas paar majahaldjat kohe ligi, hüüdes: "Rin! Rin tuli!" Üks majahaldjas haaras Chachil käest ning viis ta väikese laua juurde, et talt siis küsida, mida neiu tahaks. Hufflepuff kükitas haldjate juurde, rääkis ühe ja teisega ning naeris lõbusalt. Vot need olendid olid tõesti fantastilised.

Chachi kergitas kulmu, kui majahaldjad koheselt elevusse sattusid, kui nad kohale jõudsid. Paar tuttavat majahaldjat, eh? Neidis kohmetus täitsa ära, kui üks neist talt käest võttis ja laua juurde vedas. "Ee..," ta vaatas korra Rini poole, kes haldjatega kohe lõbusasse vestlusesse asus ning viis siis pilgu tagasi olendile, "kas teil kuuma kakaod on?" Ta hammustas kergelt huulde.

Majahaldjas noogutas innukalt ja kadus, et hetk hiljem naasta, kaasas suur kruusitäis auravat kakaod igasuguste heade lisanditega. Ka Rin sai mingi hetk mahti tulema, et Chachi vastu istuda. Kohe toodi ka talle kakaod ning üks väike, üsna naissoo esindaja moodi haldjas tuli, et teda püksisäärest sikutada ja pärida, kas ta riisipalle ka tahab. Hufflepuff viis pilgu Chachile. "Soovid sa riisipalle?" päris ta. Haldjatel on kombeks toitu nii palju teha, et ta ise ei jõua kunagi seda taldrikutäit ära süüa.

Sel ajal, kui majahaldjas talle kakaod tooma läks, istus Chachi laua taha ja vaatas mõtlikult ringi. Kuid ega ta seda kaua teha saanudki, sest juba oldi tagasi koos aurava joogiga, mille neidis koos sõnaga "aitäh" vastu võttis. Koheselt võttis ta ka joogist lonksu. Mm.. kui hea.. Kui Rin talt küsimuse küsis, viis tüdruk hetkeks pilgu talle. "Ei, mul ei ole kõht tühi," naeratas ta. Tegelikult talle lihtsalt ei meeldinud riis. Hihihi. Aga tal ei olnud kõht ka väga tühi, nii et vahet ei olnud.

Majahaldjale kerge pearaputuse ja naeratusega vastanud, võttis Rin kakaotassi ja lonksas sellest. Mm... Imehea. "Hoolimata sellest, et me oleme Inglismaal, oskavad need majahaldjad siin suurepärast Aasia kööki valmistada. Nad teevad paremaid soba nuudleid kui mina, ja see on juba saavutus..." Nooruk turtsatas. Egoooooo. See oli kõigile teada, et Sigatüüka toidud on ühed parimad, mis hing võib eales tahta, aga enda kokakunsti maagiliste olendite omaga võrrelda on üsna ego.

"Kus nüüd tuli meisterkokk välja," muigas Chaci, kui Rin enda toitu majahaldjatega võrdles. Nuudleid võis ta isegi süüa! Aga mitte väga palju. nendega oli umbes samamoodi nagu makaronidegagi. "Ütle, millal sa mulle oma tehtud sööki pakud?" küsis neidis pilku kutile viies. Too kiitles ju siin oma söögitegemisoskustega. Tuleb siis ju ära proovida, kas ikka kõlbavad ka teiste jaoks süüa!

Rin naeris ning noogutas lõbusalt, et siis kakaost lonks võtta. Chachi küsimuse peale kehitas ta õlgu. "Kohe praegu?" pakkus nooruk. "Nad lubavad mul siin kokata, kui tuju tuleb," sõnas ta rahulikult ning jõi kakaost korraliku sõõmu. Eks ta ole siin aeg-ajalt endale midagi head valmistanud...

Kas ta tõesti saaks siin samas kohe praegu süüa teha? Vau. Ta sai nende majahaldjatega vist tõesti päris hästi läbi. "Aga lase käia," lausus Chachi lõbusalt, haarates kohe võimalusest Rini kokakunsti maitsta kinni. Aga miks ka mitte.

Joonud kakao paari lonksuga ära, tõusis Rin laua tagant. "On sul mõni eelistus? Ma oskan igasuguseid sööke teha," esitas ta küsimuse, tumedad silmad Chachil. Väga palju retsepte ja rohkelt variatsioone, mille ta ise kokku keeras, aga ta mäletas neid kõiki väga hästi. Felda sibas lähemale, et noorukile põll ulatada, ning võlur võttis selle tänades vastu, et see siis endale selga sättida.

Chachi naeratas rõõmsalt, kui Rin kohe oma valmidust näitas. Ja teebki süüa! "Ära midagi väga kõhtu toitvat tee, midagi kerget," lausus ta, kui kutt talt eelistusi küsis. Tal ei pidanud ju kõht tühi olema. "Muuda asjade osas on sul täielikult vaba voli teha, mida soovid," muigas neidis, võttes seejärel lonksu oma kakaost. Ta nautis seda. Ei joonud kohe kiirelt ära.

Hm... Midagi kerget... Rin lappas mõttes retsepte, valides, mis oleks kerge. Ahaa! Kiirelt luges ta Feldale ette, mida majahaldjas peaks tooma, ja andis siis teisele haldjale ülesande tuua nõusid, seada asjad valmis ja nii edasi. Mõned olenditest juba teadsid, kuidas ta mõtleb, seega oli nii mõnigi juba poolel teel, kui nooruk lõpetas. Pastasalat õrnalt hautatud köögiviljadega. Vot see on kerge. Kui Felda toidukraamiga naasis, asus Rin innukalt kokkama, tundes tegevusest rõõmu. Ainus töö, mis toidab!

Chachi jälgis, kuidas peale pisikest mõttepausi Rin teistele juhiseid jagas ning siis kokkama asus. Tundus, et see oli tõepoolest tegevus, mida nooruk nautis. Seda oli juba tema näost ja suurest innukusest näha. Tüdruk jälgis veel mõnda aega nooruki söögitegemsit, kuni otsustas ta ka midagi vahelduseks rääkida. Või õigemini küsida. "Kaua sa sellega tegelenud oled?" uuris ta.

"Mõned aastad," vastas Rin. "Või, kas just mõned aastad... Kuskil seitsmeselt tekkis huvi." Noatera sähvis, kui ta oskuslikult porgandeid hakkis, nagu oleks tal tuli takus. Jah, mis sa, vaene hing, ikka teed, kui kokkamine nii huvitav tundub...

Mõned aastad see sel juhul küll olla ei saanud, kui ta just hetkel mingi.. kümme ei olnud. Aga seda ta ilmselgelt polnud. Chachi mäletamist mööda käis Rin kuuendas klassis, nagu temagi, ehk teisisõnu oli ta kuusteist või seitseteist.. See teeb umbes kümme aastat kokkamist. Päris muljetavaldav.. "Õppisid seda kusagilt või ise lihtsalt katsetades ja nii edasi?" päris tüdruk edasi.

"Põhiliselt ise, aga sain paarilt tuttavalt näpunäiteid ja huvitavaid retsepte," vastas Rin, lastes kätel käia. "Ja need mugude kokkamiskanalid olid ka üsna suureks abiks," lisas nooruk siis, kallates pastalt vee ära. Üks ja teine sekka, kogu see kaadervärk kahte kaussi et voilà! Felda tõi neile kahvlid ning Rin kandis kausid lauale, asetades hästi lõhnava sooja salati Chachi ette. "Head isu." Nii öelnud, istus ta oma kohale tagasi ja jäi neidu silmitsema, oodates tema reaktsiooni.

Chachi noogutas arusaadavalt, kui Rin talle vastas. Mugumaailmas olles oli ta isegi telekaid vaadanud muidugi.. Aga kokasaated teda ei huvitanud. Juusiis sellepräast ta süüa teha ei osanudki. Vähemalt oli isa neil olemas, kes pidevalt midagi uut katsetas.. ja siis kõik põhja kõrvetas.. Õnneks oli kiirtoit ühe telefonikõne kaugusel! Kui hufflepufflane toidu lauda tõi ja tüdrukule selle ette asetas, lõid Chachi silmad särama. Lõhnas hästi! Ta oleks juba söömagi hakanud, kuid peatus siis enne ning viis pilgu Rinile. "Sa ei söögi?" küsis ta.

Rin viipas kausile enda ees, millest tõusis hõredat auru. "Söön ikka," vastas ta kerge naeratuse saatel. Siiski huvitas teda rohkem, mida Chachi tema kunstiteosest arvab. Kokale on ju sööjate arvamus vägagi oluline...

OT: vabandust, et lühike vastus.