Sunset

Ot: Olgu, siis saame selle ära lõpetada ja uue teha.

"Jaa," noogutas Chachi, "ma kardan, et mõni patrullija tuleb. Tead küll, kui hirmsad nad olla võivad." Neidis muigas kergelt. See oli muidugi naljana mõeldud.

Rin naeris vaikselt. "Ära muretse. Kuni mina olen sinuga, ei pea sa mitte kedagi ega mitte midagi kartma, tulgu või veeuputus," lausus noormees julgustavalt. Tema žeste polnud nii pimedas ilmselt näha, aga noh, ega's ta midagi kaotanud.

Chachi muigas selle peale. "Ma tuletan sulle neid sõnu meelde, kui veeuputus tulema peaks," hoiatas neidis, viies näole tõsise ilme. Mitte, et teda väga pimedas näha oleks olnud. Haha.

"Ära ära sõnu," sõnas Rin, võttis Chachi käest ja juhtis ta treppidest üles. Tema nägi veidi paremini, võib-olla osaliselt selle tõttu, et kõrgemale minnes oli ka valgust rohkem, aga ilmselt oma animaagikuju pärast ka. "Kui sa midagi sellist räägid, siis see juhtubki."

"Oih," sõnas Chachi lõbusalt muiates, kui Rin ärasõnumist talle mainis. Mida nüüd pidigi tegema? Kolm korda üle õla sülitama? "Aga mõtle kui lahe, kui tulebki," lausus neidis. Tal oli lahedast küll veider arusaam.