Sunset

Rin ei vastanud kohe. Scarletist rääkimine ei ole variant! "Ma... ei taha sellest rääkida..." pomises nooruk enda ette. Yada! Zettai yada! Ta ei räägi elu sees Chachile sellest surmasööjast, kes ta elu pea peale pööras ja kes varjudes pihku itsitab, sest tema "ohver", kui nii võib öelda, peab oma probleemidega ise toime tulema.

Chachi kergitas sellise vastuse peale kulme. Ei taha räkida? Huvitav, miks küll? Nii halvad suhted üksteisel? Või piinati samuti surnuks? Oih. "Olgu peale, ma ei küsi," vastas neidis kiirelt. Ta seisis endiselt Rini juures, mistõttu ta nüüd tagasi oma kohale läks ja istet võttis. Olgu peale, enam ei oska tema küll millegist rääkida.

Hulk aega ei öelnud Rin mitte midagi. Chachi kuuleb sellest kunagi... kunagi. Kui on õige aeg. Või väga vale aeg, aga muud varianti pole. Ei tundu just eriti, et surmasööjad lähipäevil Sigatüükale mingi reidi kavatsevad teha... Mõne aja end kogunud, tõstis nooruk pilgu. "Minuga on kõik korras," lausus ta ning lisas: "Sa võid enda lapsepõlvest rääkida. Ma tahaksin seda väga kuulda." Lause lõppu lisandus kerge naeratus. Võta end kokku, mees.

Enda lapsepõlvest? Samas, see oligi pisut nagu ilusam aeg Chachi jaoks, kui Rinil ilmselt. Muudabki õhkkonda! "Noh, ma kasvasin üles Šotimaal koos oma isa ja vanema vennaga.. Kuna ma just eriti seltsiv tüdruk ei olnud, jõlkusin ringi koos oma venna ja tema sõpradega, kuni nende kombed ka mulle külge hakkasid," neidis muigas korra selle koha pealt, "lasteaias ma ei käinud. Mu isa õpetas mind kodus, kuid kooli läksin küll, kui olin seitsme aastaseks saanud. Algul pidasin ma selliseid asju nagu võlurid ja nõiad ja nii edasi tavaliseks muinasjutuks, nagu kõik teisedki, kuni mu vennale Sigatüüka kutse saabus." Ta pidas ühe pausi, kui seda päeva meenutas.

Rin kuulas Chachi pajatust, püüdes ette kujutada, kuidas väike tüdruk poistega ringi siblis, kuidas kooliealine piiga maagiast mitte midagi ei arvanud ja nii edasi... Kuidagimoodi see õnnestus - ju siis oli tal seda kujutlusvõimet ka mingil määral. "Su vend on juba lõpetanud?" päris nooruk. "Mis maja asukas ta on?"

Chachi noogutas vastuseks. "Ta lõpetas paar aastat tagasi," vastas ta. "Ta käis gryffindoris. Oli enda maja prefekt ja lendluupallimeeskonna kapten." Tüdruku hääles võis kuulda uhkusetunnet, kuid seejärel kortsutas ta kulmu. Tema ise ei olnud ei prefekt ning peale selle ei olnud ta ka meeskonnas. Ja kuidas ta saakski? Ta püsis hädavaevu luuagi seljas!

"Lahe..." Gryffindoris ja lendluudpallivõistkonna kapten ka veel... "Kas su vanemad eeldavad, et sa oleksid temasarnane, või on nad sulle vabad käed andnud?" päris Rin siis. Tavaliselt on ju nii, et vanemad ootavad nooremalt võsukeselt sama, mis vanemalt. Vähemalt nii palju oli ta tähele pannud, jälgides teisi.

Vanemad.. Chachi polnud oma eelnevas jutus mitte kordagi sõna "ema" kasutanud. Huvitav, kas kutt seda tähele ei pannudki? "Mu isa on umbes sellise hoiakuga, et mis-iganes-sind-õnnelikuks-teeb, nii et tema vast ei eelda seda," vastas tüdruk mõtlikult, "aga mul on tunne, et emapool tahaks, et ma sama edukas oleks, kui mu vend." Sõna "emapool" pidas ta loomulikult silmas enda tädi ja onu.

Emapool... Rin sai kohe aru, mis värk on, ega hakanud küsima, mida Chachi selle all mõtles. Selle asemel arvas ta: "Nii et su isa on üpris vabameelne?" No on ju, kui laseb teha, mis hing ihkab, peaasi et õnn tulemuseks.

"Nojah," vastas Chachi õlgu kehitades ja noogutades. Vist oli ju, kui lasi tal teha praktiliselt kõike, mida neidis tahtis. "Ta on selline olnud tegelikult sellest ajast saati, kui ma Sigatüükasse läksin. Sai vist aru, et ta ei saa selle takistamiseks midagi ette võtta." Ta muigas korra selle peale.

Rin turtsatas. "Muidugi, kui tütar teetasse hiirteks muundama hakkab," lausus ta kerge muige saatel. Kas võluvägi just nii end näitab, aga... midagi sinnapoole ikka. "Sul ju vend niikuinii Sigatüükas, mis tal ikka sai selle kohta öelda olla."

Chachi naeris kergelt selle peale. Eks ta saatis paar pahandust kodus tõepoolest korda, kui isa pisut karmim oli. Ups. "Nojah, aga mu vend oli alati selline pisut nagu mässaja.. Tegi pidevalt kõike mida tahtis ja oli iseenda eest väljas. Mina jällegi oli selline issi pisike tüdruk."

"On su isa mugu või võlur?" küsis Rin siis. See, kas vanem on võlukunstivaldaja või mitte, otsustas nii mõndagi. Mugud näiteks ei saa ju Sigatüüka põhimõttest ka siis aru, kui klaasid haihtuma ja asjad lendama hakkavad. Suurem osa ei saa...

"Mugu," vastas Chachi. Ta viis pilgu Rinile, tahtes näha, kuidas kutt sellele reageerib ehk kuidas ta suhtub segaverelistesse. Tüdruk ise sellepärast ei põdenud. Ta ei arvanud, et see teda halvemaks nõiaks muudab. Eriti veel, kui ema suguvõsa on täis võimsaid võlureid ja nõidu.

Kuulnud Chachi vastust, noogutas Rin kergelt. Tal iseenesest polnud segavereliste vastu midagi, mis siis, et ta ise puhtavereline oli. Veri on ainult orgaaniline aine ja ei mingi staatusemääraja... tema jaoks. Madude seas paistis see elulise tähtsusega olevat, mis selgitaks ka tema vanemate surma ja Scarleti katseid temast musta võlurit teha. Selle peale ei osanud noormees mitte midagi vastata.

OT: sorry, ma olen saabas.. Jälle.

Chachi vaatas hetkeks mõtlikult ruumis ringi. Ei tea, mis see kell juba oli? Äkki peaks juba minema vaikselt hakkama.. Kaua Rin ikka tema seltskonda kannatab. Tüdruk trummeldas pisut sõrmedega laual. "Ma vist peaksin minema hakkama," lausus neidis aegamisi, pilku kutile viies.

Tõsi, Rinil oli ajataju täiesti kadunud. Kindlasti oli juba hilja. "Kas ma saadan su sinu puhketuppa?" pakkus noormees. Gryffindori puhketuba asus ju tornis ja sinna oli üpris pikk maa... Pealegi poleks Chachile probleeme vaja, kui mõni koolivanem juhtub patrullima - pigem jamad temale kui neiule.

"Kui sa viitsid," naeratas Chachi ning tõusis püsti. Ta vaatas hetkeks ringi sibivaid majahaldjaid. Nad tundusid nii busyd olevat. Ja ilmselt olidki. Samas nii mõnigi tõstis uudishimulikult pilgu, kui tüdruk püsti oli tõusnud.

Ka Rin tõusis laua tagant. "Viitsin ikka," vastas ta kerge naeratuse saatel. Viitsi pärast põhjendada, et Chachi oli koos temaga ja jäi sellepärast hilja peale... Parem juba ise kaasa tulla. Felda siblis ligi ja andis mõlemale noorele väikese martsipansüdame.

Kui keegi tulekski neile vastu, ei kavatsenukski Chachi süüd Rini kaela veeretada. Enne omaks võtnud, kuid vaevalt tal see noormehe seltsis olles väga õnnestunud oleks. Pigem siis süüd lihtsalt jaganud.. Jäid liiga pikalt juttu rääkima. Kui üks majahaldjas nende juurde tuli ja martsipani andis, naeratas neidis. "Aitäh," sõnas ta.

Rin tänas majahaldjat ning andis oma martsipanisüdame siis Chachile. "Palun." Ta ei olnud eriline magusasõber ja martsipan oli tema jaoks way too sweet.

Chachi kergitas üllatunult kulmu, kui Rin oma maiuse talle andis, kuid siis meenus talle, et kutile meeldisid kuu ja rohkem nagu.. süngemad asjad. Ilmselt ei meeldinud talle siis magus ka. Erinevalt tüdrukust. Talle meeldis väga magus. Oli nagu üks väike maiasmokk. Ta võttis martsipanisüdame vastu. "Aitäh," muigas ta.

Liiga hilja jõudis Rinile kohale, et tema žest võis saada valesti mõistetud. Oli ju see martsipan südamekujuline... Oh, mis siis ikka. "Kas lähme?" küsis nooruk kerge naeratuse saatel.

"Mhmh," noogutas Chachi ning võttis suuna enda puhketoa poole. Köögist välja jõudnud, avastas ta, et kõik oli päris pime. Okou, et nüüd mõni patrullija neid rajalt maha ei võtaks.

Ot: Rin on veel elus või?

OT: obviously on - see teema, kus Akira Cruciatust kasutas, seisab.

Rin jälgis Chachit silmanurgast. "Kardad?" küsis ta kergelt nokkiva häälega, kui nägi neiu reageeringut. Tema ei kartnud - pimedas oligi parem olla. Rahulikum. Kassina näeks ta veel paremini, aga see ei ole hetkel variant...