Läbu vol 2

Lucy pani enda käed poisi õlgadele - polnud vaja kellelegi mingeid mõtteid pähe panna ja hakkas enda keha Danieli ja muusika rütmis liigutama. Poisi sõnu kuuldes raputas ta uskumatult pead - kuidas võis see muidu täiesti arukas poiss nii loll olla? "Sellepärast ta siis jälgibki sind kullipilgul praegu?" küsis Lucy siis, üle poisi õla baarileti poole kiigates ja nähes seal Davidit ja Akelat. Poisi küsimuse peale ta vaatas kergitatud kulmudega Sixteni poole "Mis mõttes?- aah, ei midagi. Ta päästis mu elu mõni aeg tagasi ja tuleb välja, et ta on tegelikult täitsa meeldiv inimene." ütles ta samuti pilgu sinnapoole korraks viies, kus koolivanem Travisega rääkis.

"Tore inimene?" turtsatas Sixten. "Keegi on sulle puru silma ajanud," mainis kutt ja liibus Lucy'le lähemale. Ta ei tahtnud Akela poole vaadata. Mine tea, äkki miilustab Davidiga seal. Dan keerutas Lucy't, kaotas hetkeks tasakaalu, kuid jäi siiski püsti. "Kas ma olen sulle juba öelnud, et sa oled kuradi ilus täna?" küsis Dan kavalalt muiates.

"No ma ei tea... Kui keegi päästab sind kahe tugeva vägistaja käest ja ründab neid, kes juhtumisi olid tema enda majakaaslased ja siis hoolitseb sinu peapõrutuse eest pool ööd, siis ma tõesti arvan, üldiselt, et see inimene on tore." ütles Lucy vaikselt. Kui poiss teda keerutas ja siis ise peaaegu pikali kukkus hakkas prefekt naerma "Hmm... vist mitte, aga tänud. Ega sa isegi halb välja ei näe." naeratas ta poisile. Sixten lihtsalt pidi kogu aeg flirtima, see oli vist tema loomuses.

Sookie oli umbes nädal tagasi haiglast välja saanud. Ta oli seal taastusravis olnud, nüüd ei olnud õnneks tema kehal enam ühtegi armi järel. Tüdruk oli eile ära teinud viimase eksami ja nüüd oli ta kooli lõpetanud. Ta oli need ära teinud varem, sest tahtis siit kohast ära lahkuda. Enne aga soovis ta heita viimase pilgu Siganurmele. Jalutuskõigu külas ära teinud, sisenes neidis Kolme Luuda. Ta oli üllatunud, et seal nii palju rahvast on ja eriti veel Slythernlasi. Tal ei olnud aimugi, mis seal toimus, kuid ära minema ta ka ei hakanud. Kolm Luuda. Oh, ta oli seda kohta armastanud omal ajal. Nüüd oli kõik muutunud.

Märgates Samarat, kiirustas tüdruk tema juurde. Ta ei olnud kõik see aeg sõbrannaga suhelnud. Ilmselt oli tollel ka omad tegemised. "Tsau! Kuhu sa kadunud oled?! Sa ei käinud mind haiglas vaatamas," lausus Sookie solvunult, kuid kallistas siiski Souli kõvasti. Nad mõlemad elasid nüüd oma elu. Sookiel näiteks ilutses sõrmes suure kiviga kihlasõrmus. Tema ja Tristian olid sel samal päeval, mil Sookie haiglast välja oli saanud, kihlunud.

Dan turtsatas. Raske uskuda. "Huvitav, mis tal plaanis on," pomises kutt. Miks peaks keegi oma majakaaslastele vastu hakkama? Daniel keerutas jälle Lucy't, kuid seekord suutis ta korralikult püsti seista. Kutt tõmbas neidise tugevalt enda vastu ja muigas kavalalt, kui Lucy silmadesse vaatas.

Lucy pööritas silmi "Sa oled ikka tõsiselt paranoiline". Lucy naeris jälle kui poiss teda keerutas, kuid kui Sixten Lucy siis endale nii ligi tõmbas vaatas ta segaduses poisile otsa ning ta silmad läksid suureks, kui ta seda pilku nägi"Oi, ei. Sellele rajale me nüüd küll täna ei lähe" naeris ta poisile hoiatavalt silma vaadates ja siis pööras pilgu mujale - Benjamin ja Adrianna tantsisid samuti, mitte neist väga kaugel.

Jean-Paul, kes oli endiselt täielikus pohhuitslikkuse staadiumis, ei pannud tähelegi kui keegi neidis tema lähedale istuma tuli. Selle asemel võttis ta rahumeeli lonkse oma viskist, samal ajal ruumis toimuvat jälgides. Tal endal ei olnud mingit tahtmist lõbutseda, vaid oodata, millal Julie vabaneb, et talle õnne soovida ja uttu tõmmata. Nii kaua tuli aga oma aega kuidagi ära kasutada ja mis oleks sobivam kui joomine?

Quote :

Henry istus ja rüüpas jooki, senikaua, kui Julie ära käis. Samas uuris ta kuidas külalised käituvad ja tema suule tekkis muie, kui ta nägi Adrianna nägu, kui David teisega tanstis. Mitte, et mees oleks nende vastu õel olnud aga Gatina oli tõesti väga närviline koguaeg. Ta oleks pidanud õppima ennast vabaks laskma. Kui Julie tuli, tõmbas Henry ta endale sülle ja suudles teda. "Seda tegime," vastas ta siis lõbusalt.

Julie kergitas vastuse peale kulmu, kuid muigas. "On sul alles unenäod," lausus Ann. Ta nägi ühte ravenit sisse astumas, lõpuks ometi. Neidis sättis end paremini istuma ja ütles :"Praegu peaksime veel natuke siin istuma, ehk tuleb veel tuttavaid." Oleks ebaviisakas kõndida enda peolt minema.

"Miks mitte?" küsis Daniel. "Miks ma sinuga kunagi sellele rajale minna ei või?" küsis kutt meelalt muiates ja libistas oma käe Lucy tagumikule. Tema näol püsis endiselt see kaval ja meelitav muie.

Kalin Seamus wrote:

Kalin heitis pilgu Travisele ja vastas ta noogutusele samasuguse noogutusega. Seejärel vaatas ta ringi. Kus Sebastian oli? Kutt ohkas. Mis temast ja Travisest saanud on? Ta rüüpas lonksu oma võiõllest ning astus siis hufflepuffi juurde. "Hei," lausus kutt tervituseks. Nad ei pidanud ju ainult noogutama. Võisid täiesti vabalt vestelda ka.

Travis lonskas jooki ja vastas siis: "Hei, hei," ise kergelt muiates. Tal oli üle pika aja üsna lõbus tuju. Pidu võiks panna küll, kuid Julie, kes oli tema üks sõpradest siin, ameles mingisuguse võõra kutiga. Seega ei kavatsenudki Trav teda segama minna. Ah, üksi oli kah lahe pidu panna.

Samara jälgis kõike toimuvat ning tegelikult leidis ta, et peod on ikka nii igavad ja mõttetud kohad. Ta lootis, et tema endine isiksus ei olnud mingi peofänn olnud, kuid arvestades tühje pudeleid, mille oli tütarlaps pärast õnnetust enda juurest leidnud, oli ta olnud siiski peolembeline. Tal polnud aimugi, kuidas see sai võimalik olla. Alkohol oli ju vastik! Kibe, rõve, haises rõbedalt ning pani inimesed kahtlaselt käituma.

Tütarlaps käis vahepeal ära ning leiutas enda kõrvale mahlapaki, krõpsupaki ning klaasi. Ta ei kavatsenud mahla juua pakist nagu mingi paadikas. Ta kallas klaasi mahla täis, haaras pakist ühe krõpsu ning pistis selle suhu. Lõbusalt silmitses ta teiste nääklemist, tantsimist ning muud, mis toimus (ma ei viitsi süveneda sellesse, mis toimus, ok?).

Kui keegi teda aga jubedalt kallistas ning midagi vadistas, võpatas tütarlaps, pöörates enda silmad tütarlapse poole, keda ta elus esimest korda nägi. Enda arust vähemalt. Ta ei teadnudki, et tegu on ta parima sõbrannaga, mis siis, et Sookie välimus oli talle tuttav. "Eee," lausus tütarlaps segaduses olles. Ta vaatas korraks enda ümber ringi, justkui üritades Darrenit otsida - too oli ainus, keda Sam usaldas, sest Darren oli tema uuestisünnist peale tema kõrval olnud ning teda juhendanud. Aga Darrenit seal ei olnud. Ka Samara ei peaks seal olema. "Vabandust?" päris tütarlaps natuke ettevaatlikult, vaadates ettevaatlikult Sookie poole.

"Sa oled täna lõbus," ei saanud Kalin märkimata jätta. Tema ise oli oma tavalises olekus. Ehk siis ükskõikne kilp varjamas tema tõelisi emotsioone. Kal rüüpas sõõmu oma õllest.

Sookie oli juba Samara kõrvale istunud ja vaatas teda nüüd üllatunult. "Eeem, Samara, mis toimub?" küsis ta siis segadusse sattudes. Esialgu oli ta arvanud, et Sam teeb nalja, kuid see ilme, mis tal oli, reetis, et ei teinud. Samara oleks olnud nagu teine inimene, mis siis, et ta oli ainult kaks sõnajuppi lausunud - Eee ja vabandust. Sookie oli ise ka natuke välimuselt muutunud, tema juuksed olid veidike heledamad, tuues veel rohkem esile tema sügavsiniseid silmi.

Märgates, et Julie nüüd taas niiöelda normaalses olekus oli, ohkas Jean-Paul rahulolevalt. Lõpuks ometi. Ta jättis oma pooliku viskiklaasi letile ning liikus siis majakaaslase poole, võludes veel viimasel hetkel seljatagant lilled välja. Ta viis näole naeratuse, kui tüdrukuni jõudis ning ulatas talle siis käe, et too püsti tõuseks. Kui ta seda teinud oli, kallistas ravenclawlane teda, lausudes samal ajal: "Palju õnne sünnipäevaks!" Peale seda ulatas ta neidisele lilled.

Daniel Murray wrote:

"Miks mitte?" küsis Daniel. "Miks ma sinuga kunagi sellele rajale minna ei või?" küsis kutt meelalt muiates ja libistas oma käe Lucy tagumikule. Tema näol püsis endiselt see kaval ja meelitav muie.

"Daniel" ohkas Lucy "Lõpeta ära nüüd. Sa oled purjus. Ja armukade. Ja sa oled juhuslikult üks mu parimatest sõpradest." Lucy vaatas poisile tõsiselt otsa. Mitte et talle poleks poiss meeldinud või midagi - mingi hetk oli tal isegi mingi väike crush Sixtenil olnud, aga sellised suhted ei lõppenud kunagi hästi. Eriti veel siis, kui ollakse väga head sõbrad.

"Kuhu sa minna tahad siis?" küsis Henry, kellele ei jõudnud kohale, mida Julie silmas pidas. Kui keegi tema iludusele õnne soovima tuli, naeratas mees kergelt ja rüüpas jooki. Julie oli nii kena, polnud ime ka, et tal palju poistest sõpru oli. Muidugi see tegi Henryt veits kadedaks, kuid ta oli sellest üle.

Akela mõõtis Damiani pilguga, kui see nagu bosside boss sisse marssis. Meh. Esiteks ei köitnud teda mingid väikesed - oma välimuse ealised olid oluliselt toredamad - ja teiseks oli selle pisikese Frosti iseloom selline, mis poisist juba eos tõsiselt ennasttäis tati mulje jättis. No hard feelings, aga kui see julk tuleb temaga midagi ütlema... Parem sellele mitte mõelda. Selle asemel pööras Acid taas oma erivärvilised silmad Danielile ja Lucy'le, kes paistsid end tantsuplatsil väga hästi tundvat.

Samara vaatas küllaltki kaalutkleva pilguga Sookiele otsa. Mis toimub? Kuidas oleks tüdruk saanud öelda, et ta ei tea ühtki inimest selles ruumis ning end ta ei tea sedagi, kes Sookie ise on. Aga miski sundis tüdrukut ka Sookiet usaldama, ta ei teadnud, mis. Ta ei teadnud, et nad olid andnud kunagi verevande üksteist kaitsta ja usaldada elupäevade lõpuni. Ta ei teadnud, et Sookie oli praktiliselt talle õde.

Tütarlaps pööras hetkeks enda pilgu teistele. See David'i-nimeline tüüp oli päris naljakas. Samara turtsatas hetkeks lõbusalt tolle näoilme peale, kuid viimaks tekkis tema silmi siiras vabandus. Tal ei olnud plaaniski kellegi üle, keda ta ei teadnud, naerda! Ühe teise neljandiku sõnad ei öelnud talle midagi. Ta ei teadnud, mis asjad on Slytherin ja Gryffindor. Darren ei olnud Sigatüükast talle eriti jõudnud rääkida.

Seega pööraski tütarlaps enda pilgu Sookiele. "Ma arvan, et see siin on pidu. Ma teadsin, et poleks pidanud siia tulema. Mulle ei meeldi peod," lausus ta vaikse ohkega. Ta rüüpas hajameelselt paar sõõmu enda Mahlast.

"Kuhugi eemale," vastas neidis lühidalt. Julie märkas Jean´i tema poole tulemas. Ann tõusis püsti ja kallistas majakaaslast. "Tänan, need on väga ilusad," lausus Jule naeratades lillede kohta. "Äkki tahad jääda siia istuma," pakkus neidis ühe võimaluse välja. Teisi raveneid ju ei paistnud.

Jean-Paul naeratas sõbralikult, kui Julie teda tänas. "Pole tänu väärt," lausus ta ning viis oma pilgu korra tollele võõrale kutile. Kas talle ainult tundus või ei olnud too just kõige rahulolevam sellega, et ravenclawlane tüdrukut õnnitlema tuli. Nojah, ilmselgelt olid nad paar või midagi. Eks tema oleks ka kade iga meesolevuse peale, kes tema tüdruksõbrale läheneks. Kui tal see oleks. Kuid hetkel oli tal tekkinud kiuslik tuju. "Miks ka mitte," naeratas JP Julie pakkumise peale ja võttis ka koheselt peale seda istet.