Läbu vol 2

Sookie hakkas midag ütlema, jättis pooleli, hakkas jälle midagi ütlema, jättis jälle pooleli - viimaks jäi ta lihtsalt suu pooleni avatud Samarat vaatama. Mis toimus?! Sookie oli pool kuud umbes eemal olnud ja selle aja sees ei olnud nad Samiga suhelnud, kuid tõesti, mis toimus?! "Sulle ei meeldi peod?!" küsis ta siis viimaks, suutes ühe lause korralikult välja öelda. "Alates mis ajast??" Just enne jubedusi Akiraga, olid Sookie ja Samara koos pidu pannud, veits lesbitsenud, kanepit tõmmanud, pidu missugune! Ja nüüd tuleb Samara välja avaldusega, et talle ei meeldi peod. "Kas vahepeal, kui ma ära olin, on midagi juhtund? Samara, palun räägi. Ma ei tea ju midagi, mis toimunud on! Ja siis räägin mina sulle ka, mis juhtus." Sookie teadis, et koolis levisid mõned jutud, mis temaga juhtunud olid, kuid ükski neist ei olnud täiesti tõsi.

ot: fakkk, vale kasutaja. Aga teeme nii, et oli Sookie!

Samara kergitas õrnalt enda kulme ning vaatas Sookie poole. Kas ta oli selle tüdrukuga lähedane? Tundus küll nii, sest tundus, et see tüdruk oli väga mures. See meeldis Samarale tegelikult, vähemalt ta teadis, et oli inimesi, kes temast hoolisid. Ta ei olnud enda murega üksi, kuid ometi oleks nii kahtlane talle seda rääkida: a, mul siin niisama mälukaotus, jou. Parem mitte.

"Eee," ütles tütarlaps taaskord. Ta rüüpas jällegi enda mahla ja tundis, et põiekas hakkab peale tulema. Ta ei tahtnud veel aga minna. Mis siis, kui see neiu ära läheb? Samara ei tahtnud üksi olla.
Tütarlaps ei vastanud ühelegi neiu küsimusele vaid hingas sügavalt sisse. Segane ja ebameeldiv olukord. "Mis su nimi on?" päris ta lõpuks ettevaatlikult, justkui kartes, et majakaaslane teda lööb.

"Jean, Lucas. Lucas, Jean," tutvustas Julie noormehi ja istus nende vahele. "Millega sa siis tegelenud oled?" alustas Ann juttu. Ei saanud ju niisama vaikima jääda ja ta polnud ka Jean´iga hiljuti rääkinud. Korraks viis neidis pilgu Lucasele ja seejärel jälle JP´le.

Sookie oleks ilmselt endale jooki hetkel kurku tõmmanud, kui ta midagi joonud oleks. Tema silmad läksid veel suuremaks ja suu vajus jälle lahti. "Sa ei teegi nalja, eksole?!" küsis ta siis. "See olen, mina, Sookie?! Mis viga? Mälu kadus ära või?" Siis Sookie vakatas. "Aaah!" Lausus ta hirmunult. "Sul ongi mälukaotus!! Mis juhtus??" Sookie kummardus üle laua Samarale lähemale. "Ja mind ei olnud siin, kui sa mind vajasid! Arvasin seal haiglas, et sul on savi minust aga sul endal oli ka hoopis veel jubedam! Oh, Samara. Kuidas.. kuidas küll..?"

Samara vaatas tütarlapsele suurte silmadega otsa. Okei, see reaktsioon oli hullem, kui Samara oli ette kujutanud- Aga vähemalt ei pidanud ta ise neidisele ütlema, mis tal viga on.
"Ma ei tea täpselt," lausus tütarlaps, juues mõned sõõmud enda mahlast. "Aga ma ei mäleta midagi ega kedagi. Darren'i juures peatun hetkel. Ta.. ta ütles, et on mu sõber. Noh, kedagi teist ei ole ma näinud."

Neidis pööras enda pilgu hetkeks teistele, et asjadega kursis olla. Midagi uut ja huvitavat ei toimunud. Mingi väike poiss ülbas selle David-i tüübi kallal. Neidis pööras enda pilgu tagasi Sookiele, polnud tema asi, mis kelle kallal hüppas.

Oh, mis siis ikka. Kui Damian siin on, on ka Davidi tähelepanu mujal, ja Lucy paistis Danieli lõbustamisega väga edukalt hakkama saavat. Tellinud endale pudeli tuliviskit, võttis neiu sellest lonksu, jälgides toimuvat, üks jalg üle teise.

"Darreni juures?" küsis Sookie, iga hetkega järjest rohkem üllatudes. "Samara, mina olen sinu parim sõbranna!" lisas ta siis. "Ja ma olin mitu nädalat haiglas, sest üks nõme asi juhtus aga nüüd olen ma tagasi.. Kas sa arsti juures ikka oled käinud?! Kas Darren on sulle asju rääkinud? Kas sa käid koolis edasi?" Sookie küsis niipalju asju korraga, sest ta tahtis järele jõuda.

Samaral hakkas pea ringi käima ning ta ei teadnud, millisele küsimusele esimesena vastata. Ta oli tegelikult selleks juba ette valmistunud, et kui ta viimaks mõne tuttavaga kokku põrkab, on tal aeg nii mõnelegi küsimusele vastata. Aga tema oli see, kes tahtis küsimustele vastuseid! Ta tahtis enda Elust rohkem teada! Tahtis teada, kes ta selline on.

"Mis asju Darren mulle rääkima peaks?" päris neidis. "Ta on mulle võlukunstist ja Sigatüükast natuke rääkinud. Ta ütles, et ma olen nõid. Ja noh, üht-koma teist olen ma võlukunsti kohta ka selgeks teinud. Aga kooli ma ei ole veel läinud. Veider mõte. Darreni juures on mul hetkel turvaline ja hea," lausus tütarlaps pikalt, ilme väsinud ning veidi eemalviibiv. Ta oli totaalselt erinev vanast Samarast: tema ei joonud, ei suitsetanud ega rikkunud üldse kuidagi enda tervist, ta ei olnud pimedusse kadunud ning ta tahtis võimu!

"Oh, issand, ma ei kujutanud ettegi, et sul kõik kadunud on - isegi võlukunst! Seitse aastat kooliskäimist ja kõik, lihtsalt kadunud?!" Sookie ohkas, kuid taipas siis, et Samaral on seda ilmselt nõme kuulata. "Ma mõtlen, et kas ta on sulle ikka uuesti rääkinud, et ta vampiir on? Minu arust sul küll seal täiesti turvaline olla ei saa." Sookie kavatses nüüd kõik teha, et Samara enda elu tagasi sai - kuid kui ta mõtlema hakkas, võibolla oligi parem, et ta kõiki asju ei mäletanud. Näiteks seda, et ta Maxi armastas. Vähem südamevalu. Või seda, et ta narkar oli. Nüüd ta ilmselt ei tõmmanud ju enam siis.

Jah, Samara ei tundnud end Sookie sõnadest sugugi paremini. Võlukunst oli keeruline, aga nüüd oli ta isegi ilmumise selgeks õppinud selle paari nädalaga, mille ta oli Darren'i seltsis veetnud. Darren oli suurepärane õpetaja. Kas oli võimalik ühesse ja samasse inimesse kaks korda armuda?

Järgmine asi rabas aga teda. "Darren on vampiir?" piiksus ta vaikselt, libistades käed enda suu ette, justkui oleks ta midagi väga roppu öelnud. Ta langetas lõpuks enda käed. See kõik oli tegelikult loogiline. Noormehe nahk oli olnud külm, aga noormees oli öelnud, et tal on mingi haigus. Ning see häärber, kus ta elas - seal oli nii palju klassikalist stuffi. Kõik see oli meeldinud Samarale, aga nüüd mõtles ta selle üle, et temast oleks võinud vampiirieine saada. "Ta vist unustas mulle seda mainida," lausus gryffindorlane vaikse ohkega.

Oleks ta teadnud, mida tähendavad sõnad gryffindorlane ja sopavereline, oleks ta ilmselt sealt juba ära läinud. Selle asemel istus ta aga rahumeeli edasi, slytherinlastest mõnikümmend meetrit eemal.

Julie Rodriguez wrote:

"Jean, Lucas. Lucas, Jean," tutvustas Julie noormehi ja istus nende vahele. "Millega sa siis tegelenud oled?" alustas Ann juttu. Ei saanud ju niisama vaikima jääda ja ta polnud ka Jean´iga hiljuti rääkinud. Korraks viis neidis pilgu Lucasele ja seejärel jälle JP´le.

"Meeldiv tutvuda," sõnas Jean-Paul kutile, kes oli osutunud kellegiks Lucaseks. See nimi ei öelnud küll talle midagi, kuid ega sel vahet ei olnudki. Ta pööras oma tähelepanu taas Juliele, kui talt küsimuse kuulis. "Ei millegi erilisega," vastas ta lihtsalt. Ilmselgelt tähendas see seda, et prantslane kas mõne uue loitsu, nõiajoogi või millegi kolmanda kallal oli. Selles suhtes sobis ta nagu valatult Ravenclawi.