Läbu vol 2

Akela pööras pead kohe, kui kuulis tuttavaid samme neile lähenemas. Olgu siis jutuvada ja mis kõike veel, ta oli õppinud sammudele nimesid andma. Ja David tuli parajasti nende poole. Seega pöördus neiu veel enne, kui slytherin nendeni jõudis, näol rõõmus naeratus. Nagu alati. "Hei, David!" hüüatas Acid piisavalt valjult, et ka Danieli ja Lucy tähelepanu saada.

"Oi haa-haa, Dan. Ja ma ei mõelnud seda, et ta Adriannaga seal... keelehokit mängib, vaid seda, et see pidu võiks nagu huvitavam olla." Lucy pööras pingil ringi, nii, et toetus küünarnukkidega paariletile, mis nüüd ta selja taga oli. "Ja ise sa andsid mulle loa ennast lüüa, pole minu süü, et sa lööke ei kannata" ta naeris Sixtenile otsa vaadates ja enda klaasist veel paari sõõmu võttes. Äkki peaks parem midagi kangemat võtma, muutuks ka pidu elavamaks? "Anna lonksu" noris ta siis Sixtenilt ja võttis klaasi poisi käest - uhh, see asi kõrvetas rohkem, kui ta mäletas. Ta nägi, kuidas David Julie juurde läks ja siis nende poole tulema hakkasid. Akela "hoiatus" oli täiesti tarbetu olnud. Tüdruk heitis kõhkleva pilgu Danieli poole. Kes teab, mis too nüüd pähe võtab.

"Heei," pomises Daniel, kui Lucy ta klaasi haaras. No mida? Ise on siin ju oma võiõlle peal. Sixten saatis Lucy'le ühe mis-ma-ütlesin pilgu, kui Akela Davidi nime hüüdis. Ta hummutas oma tuliviski viimseni kurgust alla ja tellis kohe uue joogi. Huvitav, mis nüüd saama hakkab. Uue klaasi kätte haaranud, keeras ta end ümber ja silmitses Davidit.

Akela lõi oma esimesele klaasitäiele hetkega päkad silma. No misasja, kordki on tema vampiirikiirusest ka peol kasu. Teine klaasitäis läks sama teed ning kolmandat ei lasknud neiu endale enam kallata, vaid võttis lihtsalt pudeli, jälgides toimuvat. Pole vaja, et David ja Daniel karvupidi kokku lähevad. Kui vaja, tirib ta slytherini ise minema.

Daniel oli sõnatu. Tüüp oli palavikus või midagi? Esimene põhjani? Pole probleemi. Kuigi sellises olekus ei tohiks Dan väga juua tegelikult. Kama kolmteist. Kutt tühjendas oma klaasi ühe lonksuga ja jäi siis Davidit vaatama. Tüüp palus vabandust? "Ma lõin ikka liiga kõvasti sind vist," pomises Daniel. "Sorry selle eest," lisas ta. Veider oleks mitte vabandada ju, kui Davis just vabandas. Samas, äkki see vabandus polnud siiras. Aaah, savi, vähemasti nad ei kakle.

Lucy naeratas, tõsi küll, veidi ebalevalt "Nagu näha" ja tõstis enda klaasi veidi kõrgemale. "Hei sullegi" vastas ta tervitusele ja võttis enda klaasi õhust. Põhjani? No parem sellega siis kohe ühele poole saada ja kummutas enda klaasi, surudes alla kerget soovi läkastada, kui vedelik tema kurku kõrvetas. Ta ei olnud kohe kindlasti mingi suurem jooja. Ta jälgis nii Danieli kui Davidit pingsalt - ta tõesti ei olnud täna mingis erilises tujus, et kaklusi lahutama hakata, aga tundus, et David oli täna mingis erilises toredas tujus. "Ahjaa, see tuletab mulle meelde." ütles ta pukilt maha hüpates. Lucy sobras natuke enda kotikeses, mis näis täiesti liiga väike olevat, et mahutada pudelit, mille tüdruk sealt nüüd välja tõmbas "Palju õnne!" ütles ta naeratades ja poissi väga põgusalt kallistanud "Vana Odgeni tuliviski" ütles ta poisi küsivale pilgule "Klassika. See on minu ja..." ta heitis kõhkleva pilgu Sixtenile. Kas too ütleb midagi, kui Luce nüüd valetab? "Danieli poolt"

"Heiheihei." Akela pani pudeli käest ja astus Davidi juurde. "Tahad tantsida? Lähme ja tantsime siis, mul on igav," tegi neiu kergelt vinguvat häält ning võttis noormehe käest, et anda märku - lähme ja tantsime, nii et põrandalauad põlevad! Pole vaja uut kaklust, pigem hoiab ta koerad lahus sellega, et liputab ühe ees saba. Või seelikut. Võta näpust, kumba.

Täiesti perses. Ta teadis, et see oli halb mõte sinna tulla. Ta teadis. Miks ta ikkagi tuli siis? "See oli nali," pomises Daniel ning viis pilgu Davidile. "Ma ei irvitanud su üle," püüdis kutt asja siluda. "Ma tõesti taha kakelda ega midagi. Su vabandus on vastu võetud. Vabandust, et ma üldse sinna vahele tulin ja... sinuga kaklema hakkasin," lisas gryffindorlane. Tundus, et kutt ikka mõtles oma vabandusi tõsiselt. "Ma ei taha jamasid," lisas Daniel. "Rahu?" küsis ta ja sirutas käe Davidi poole, et leppida. Või midagi selle sarnast.

"Täpselt nii," kinnitas Akela Davidi sõnu, "õigesti mäletad." Sisimas hingas ta kergendatult - said mingi kipaka kokkuleppeni ja praegu ei kakle. Kaua seda meelerahu jätkub, on iseasi. Nüüd on tema ülesanne slytherini tähelepanu endal hoida. See ei tohiks eriti keeruline olla... Ta pole täiuslik mitte ilmaasjata.

Lucy oli tervet Danieli ja Davidi sõnavahetust ärevil pilguga jälginud ja hingas kergendatult kui Akela ohu ära tundis ja Davidi mõtted mujale juhtis. Tüdruk võttis väikese lonksu enda võiõllest - tuliviskist oli talle tänaseks küll ja pööras ennast Danieli poole ja pomises vaikselt "Polnudki ju nii hull...?"

"Jeap. Ma saan tappa," pomises Daniel. "Mille peale ta ärritus üldse? Kohe näha, et kutile mu nägu ei meeldi," pomises Dan. Ta tellis uue klaasi tuliviskit ja kummutas selle kiiretl alla. Sellele järgnes järgmine, millele järgnes omakorda järgmine ja nii mitu laksu, kuni Daniel lihtsalt ei jaksanud enam. "Tegelt peaks ikkagi uttu tõmbama," pomises kutt, keel pehmemem kui soe sai. "Kuni veel aega on," lisas ta. Dan silmitses Lucy't ja vaatas siis tantsivat Davidit ja Akelat. "Mu päikesekiire vedas ta ka minema," pomises gryffindorlane. "Aga vähemalt oled sina alles," muigas Dan võluvalt.

Akela pani tantsu olemuse paika üheainsa liigutusega - tema käed leidsid koha Davidi kaela ümber, millega ta andis ka loa noormehele oma kätele veidi vaba voli lubada, kui soov peaks tekkima. "Mulle lihtsalt meeldib tantsida," vastas vampiiritar naeratuse saatel. Meeldibki - õige võitlus on nagu tants ja seetõttu sai ka tantsutrennides käidud mingi... väga palju. Mõttes õnnitles neiu end - jess, tema sabaliputamine toimis!

Akela teadis väga hästi, kuidas meeste tähelepanu saada - kui ei aidanud lihtsalt ilus olemine, siis tuli veidi fan service'it pakkuda... Aga ta oli ka märganud, kui luiged olid David ja Adrianna, nii et tema töö siin on tehtud, rohkem ta ei kiusa. Daniel läheb ära (ja kui ei lähe, siis ajab ta ise majakaaslase minema, et konflikte vältida) ja kõik on rahulik. Aga hetkel - naudime! Acid keerutas tumedate juuste lenneldes, saateks tema helisev naer. Lõbus!

Lucy patsutas poisi selga "No mul on tunne, et sa hetkel küll veel siin peksa ei saa" Tüdruk vaatas üle õla tantsiva paari poole ja seejärel kusagil kaugemal olevat Adriannat, kes küll üldse õnnelik välja ei näinud. Woah, poiss kavatses ennast täiesti kasti vist juua. Siis kui poiss pausi tegi andis tüdruk baaridaamile märku, et too rohkem jooke poisile ei müüks "No küll see päikene sul ka tagasi mingi hetk tuleb ja mina ei kao kuhugile. Eriti, kui sa selline oled." tüdruk saatis Sixtenile etteheitva pilgu. Too ikka pidi nii rängalt asja võtma, et ennast täiesti täis jooma, jättes Lucyle purjus poisi tagasi lossi toimetamise. "Kas läheme tagasi?"

"Lähme minema jah," pomises Daniel. "Miks me üldse tulime? Miks mina tulin?" pomises kutt ja ajas end püsti. Ta silmitses Akelat ja Davidit. Oii, ta oli armukade. Ta oli ikka tõsiselt armukade. Nii palju siis silmarõõmust. Aga kuna Akela nö talle ei kuulunud, ei hakanud Dan kraaklema ka tüdruku pärast. "Anna mulle andeks, et ma selline olen," lausus Daniel Lucy'le vabandavalt silma vaadates.

Lucy naeratas poisile "Sa tulid, sest mina tahtsin, et sa tuleksid ja see oli sinust väga armas." Tüdruk vaatas sinna, kuhu poiss ja nägi Davidit ja Akelat tantsimas. Daniel ei paistnud rahul sellega olevat. "Sa tead, sa võiksid ta lihtsalt tantsima kutsuda" ütles ta vaikselt, poisi kõrvale püsti seistes. Poisi vabanduse peale kehitas prefekt õlgu "Ikka juhtub." See, et see Lucyle ei meeldi, ei tähenda, et poiss kohe midagi valesti teinud oleks.

Olgu, antud seisukohal ei olnud Samara üldse plaaninud sellele läbule tulla, kuid ta oli öökullipostiga kirja saanud (see hirmutas teda tõsiselt) ning ta oli uskunud, et äkki kohtab ta läbul mõnd inimest, kes oskab talle meelde tuletada, kes ta on. Tütarlapsel oli endiselt mälukaotus ning ainus, keda ta teadis, oli Darren. Noormees oli pärast õnnetust koguaeg tema kõrval olnud. Nüüdseks oli tütarlaps selgeks õppinud (meelde tuletanud) loitsud ja ilmumise, seega Sigatüüka jaoks oli mingi algus olemas. Kuid peale kooli olid tal ka sõbrad olnud, eks?

Neidis vaatas seda logu maja, enne, kui ta sellesse üldse siseneda otsustas. Viimane kord, kui ta seal oli olnud, oli ta olnud purupurjus ning kogu lagi oli talle kaela varisenud. Pärast seda ei olnud tüdrukul sellest kohastjust mitte kõige meeldivamad mälestused. Tegelikult ei tahtnudki ta sellesse räpaurkasse tagasi minna, ta ei teadnud, kuidas vana Samara seal käia suutis, kui seal haises niiskuse järgi!

Kuid ometi astus neidis viimaks majja. Ta vaatas ringi. Kõik need näod... need olid talle nii tuttavad, kuid ta ei suutnud ühtki neist meelde tuletada. Ta vaatas Lucy poole sellise tühjusega nagu nad oleks võhivõõrad. David - tütarlaps nägi tema silmis seda ülbust, mis talle nüüd rohkemgi meeldis, kui enne. Kuid ta ei tundnud isegi teda ära, olgugi, et nad olid lähedased olnud. Ta ei tundnud kedagi ära.
Ta üritas kuulata. Kus need sünnipäevalapsed siis on? Tundus, et see tüdruk ja see noormees seal (ta vaatas Julie ja David'i poole).
Ma saan sellega hakkama, mõtles ta endamisi enesekindlalt, kõndides seejärel Julie poole. "Sa oled ilmselt Julie. Palju õnne," lausus ta naeratades, ulatades talle väikse paki ning kolm õrnroosat roosi.
Ning seejärel pöördus ta David'i poole. "Ja sina oled vist David, eks? Noh, palju õnne siis sulle ka." Ja ta ulatas ka talle karbi.

Ta ei jäänud neid kallistama, sest tema jaoks oli võõraste kallistamine üsna kohatu. Ega tema ei teadnud, et Dave oli tema lähedane semu olnud.
Nüüd kõndis tütarlaps teistest eraldi, kusjuures sama aknalaua juurde, kus ta oli varemgi istunud. Aga enam ta ei istunud vaid toetas end selle vastu ja ta ei joonudki midagi! Varem oleks ta kohe endale pudeli avanud. Nüüd ei suutnud ta aga vaadatagi alkoholi, see oli ju nii rõve! Tegelikult tahtis ta mahla.
See ei olnud ainus, mis oli tüdruku puhul muutunud. Neidise pikad ronkmustad juuksed olid kergelt lokkis, ta kandis valget litritega pluusi, musti teksaseid ning ketse. Õlgade peal oli tal motikatagi. Ei mingeid tanksaapaid, ei mingeid võrksukki, ei mingeid korsette. Neidis nägi välja - tavaline!



ot. Julie, sinu karbis on hõbedane kaelakee, mille küljes on ripats kolme teemantiga.
David, sinu karbis on kuldne Armani käekell.

Kalin oli viimaks siiski otsustanud peole minna. Oleks viisakas või midagi. Kalin astus kõrtsi ja vaatas seal ringi. dorke tundus rohkem olevat, kui slythe. Wõeh. Kalin lasi pilgul üle ruumi libiseda. David tantsis Akelaga. Hmm. Väga huvitav. Kuskil eemal seisid Lucy ja Daniel. Oot, mida? Daniel oli siin? Ja keegi polnudki veel kaklema läinud? Päris hea. Baarileti juures istus Adrianna. Pilguga Julie leidnud, sammus Kalin neidise juurde ja soovis talle viisakalt õnne. Ta polnud küll kindel, aga vähemalt oli Julie'l vist päriselt sünnipäev, erinevalt Davidist, kes ilmselgelt otsis lihtsalt põhjust, et pidudseda. Oma õnnesoovid edasi andnud, sammus Kalin baarileti juurde ja tellis ühe võiõlle. Saagu mis saab, aga täis ta end seal ei joo.