Läbu vol 2

Daniel lendas koos Akelaga põrandale ja turtsatas ka naerma. Hetkel ei saanud arugi, et valus oleks olnud. Homme ilmselt andis külg või midagi tunda. Daniel keeras end selili ja viis pilgu Akelale: "ja mina veel arvasin, et sa oled kõige osavam siin ilmas." Siis kuulis ta Davidi häält. Kutt vaatas üles. Oi näe ja seal see vanajumal kõrguski. Dan vaid naeris seal põrandal. Tal oli väga lõbus olla. Kutt ajas end püsti ja aitas Akelal ka tõusta. "Ole mureta, me juba lahkume," naeris gryffindorlane ja tõmbas Akelat endaga kaasa.

OT: Vampiiridele ei hakka alko pähe ju.

OT: ma olen sooda ka, peaksid seda juba teadma. : D

Kuna Akela ei olnud obviously purjus, sest vampiirid on mingid trollid, kellele alko külge ei hakka, aga ta oli piisavalt käpard, et elada kaks tuhat pluss aastat ja mitte osata kontsadega käia (oled rahul nüüd? XD), siis suutis ta kuidagimoodi ikka nad sinna põrandale tõmmata. Davidi häält kuuldes vaatas neiu üles, näol ah-mis-sa-tahad-ilme, ning lasi end Danieli poolt püsti tõmmata. "Ära nüüd nii kuri ka ole, David," pidi Acid veel omaltpoolt lõppsõna ütlema. "Üks õhtu elus võib, mäletad?"

"Hei," protesteeris Julie naerdes, kui Henry ta endale sülle tõmbas. "No worries," sositas Ann kiirelt mehele kõrva. Tundus, et ta oli natuke armukade. Polnud ju tegelikult põhjust, JP oli majakaaslane ja sõber.

Henry muigas ja raputas kergelt pead. Ta ei muretsenudki. Kui oleks muretsenud, oleks ta kohe Julie ära viinud sealt ja teda ainult endale hoidnud. Mees rüüpas viskit, tundes, kuidas ta kergelt purjakile jääb.

"Vabandust, et ma ristiks su kaelas olen," muigas Daniel lõbustatult ja hakkas välja astuma, kui David talle ette seisis. No mida? Sixten vaatas Davidile silma. "Mida sa veel tahad?" küsis kutt kergelt muiates. Oi, temal oli ikka veel väga lõbus. Oleks ta kaine, oleks ta hoopis teise suhtumisega.

Jule näppas viskipudeli Henry käest ära ja jõi paar lonksu tulist jooki. Peas juba kergelt sumises, kuna enne mehe tulekut oli Jule mõned kokteilid joonud, mis polnud just kõige lahjemad.

"Mmm....JP, me tantsime natuke, ma usun, et sa ei pahanda," lausus Jule vabandavalt ja tõusis diivanilt. Sünnipäeval oli vaja ikka tantsida ka, mitte müürilillekest mängida. Nojah, mis müürililleke ta ka oli, aga...

Akelale ei meeldinud Davidi käitumine. Pole vaja isegi öelda, et ta haistis kaklust, sest see kaklus lehkas räigelt. "Kuule-kuule, pole vaja nüüd vanu haavu lahti kiskuda..." püüdis neiu asja siluda, haarates Danieli käsivarrest. "Lähme ära, Daniel. Me ei ole siin enam tahetud."

Henry tõusis ja võttis Julie käe, viies teda sinna, kus oli ruumi tantsida. Ta tõmbas neidise tugevalt enda vastu ja pani käed talle ümber. Mis siis, et oli kiirem lugu, Henry tahtis tüdrukut hoida.

Jule asetas käed mehe õlgadele ja liikus loo rütmiga kaasa. "Mida sa siis vahepeal teinud oled?" küsis Ann kulun küsimust. Ilmselt loomade eest hoolitsenud ja nii edasi. Rutiin oli kindlasti jätkunud.

"Loomad," kostis Henry vaid lühikese vastuse, ise lõbusalt naeratdes. "Mul ei ole vabal ajal muud teha siin. Minu elu käib vaheaegadel. Kuid ma olen selle eluga ka väga rahul. Eriti, kui ma koos sinuga aega saan veeta." Henry naeratas selle võõra välimusega, kuid naeratuse stiil oli ikkagi tema oma. "Ja sa ise? Eksamid lähenevad täie hooga."

"Jah, peaks ilusti ära tegema. Muuseas, ma lähen turniirile" vastas Jule. "Kuidas sa selle peale tulid, et enda välimust muuta?" küsis neidis seejärel. Ta ise poleks ilmselt seda võimalust kaalunud.

Daniel muigas ja astus Davidist mööda. "Kena õhtut," vastas ta veel kutile. No mida? Ta ju ei saanud oma suud kinni hoida. Kutt libistas käe ümber Akela piha ja sammus temaga mööda tänavat edasi Lucy poole. Akela oli kuramuse kuum piff ja ta oli täiesti Danieli päralt.

Akela oleks tahtnud Danielile vastu kõrvu anda, sest see suur sitaratas ei suutnud oma leierkasti sekundikski kinni hoida, kuid piirdus vaid müksuga vastu noormehe õlga. Pole vaja nüüd õlga paigast lüüa või midagi. "Sa oled ikka sündind loll küll," torkas neiu pahaselt. "Ma oleks sinu pärast kaklema pidanud hakkama!"

"Ma kuulsin jah. Palju õnne," lausus Henry rõõmsalt. Tal oli hea meel Julie üle, kui too seda tahtis, siis miks mitte. Kuigi natuke oli ta mures ka. Need ülesanded oli väga rasked. "Ma tahtsin sinuga koos olla. Lõbutseda. Ja mõtlesin, mida teha. Siis tulingi selle peale. Nii ei pea me ennast varjama, kuid me peame valetama. Pole hullu. Ma olen lihtsalt üks kutt Londonist, kes sulle külla sõitis. Eksju?!" Henry muigas ja suudles siis korraks tüdrukut.

"Tänan," sõnas Julie naeratades. Turniir tundus õige valik. Tüdruk noogutas Henry jutu peale ja suudles meest vastu."Kaua see välimus veel kestab?" küsis Ann seejärel. Ehk oli Henry unustanud kella jälgida. Oleks jama värk, kui äkitselt oleks Lucase asemel kõigi silme all professor.

Henry naeratas. Julie suudlused tegid tal olemise kohe nii heaks. "Mingi kolm tundi veel," lausus ta siis. "Tead, see oleks nagu sa petaksid Henryt kellegi teisega. Mingise Lucasega." Henry naeris vaikselt, keerutades tüdrukut muusikaga kaasa.

Viimase lause peale kortsutas Jule kulme. "Tehniliselt petan ma sind kellegi teise välimusega." Petmise jutt neidisele ei istunud, eelmine suhe läks seeläbi metsa, kuna poiss pettis Julie´t teise tüdrukuga.

Lucy vaatas murelikult kokkupõrget ukse juures, kuid ei hakanud esialgu veel vahele segama ja õnneks laabus kõik rahulikult. Ta naeratas sõpradele, kui nood tema poole tulema hakkasid ja kõndis neile vastu. "Hei, teil läks ikka päris kaua aega"